29.05.2021
Seda tuletatakse meile kogu aeg meelde.
„Ma tavaliselt üritan kirjutada asjadest, millest ma midagi tean. Kuidagi kindlam tunne.
Ma olen üritanud ka mitte vaielda maailma muutumisega lihtsalt sellepärast, et see muutub – maailm on alati muutunud ja häda neile, kes muutustega kaasas ei suuda käia.
Ent teisalt on maailma ajalugu täis muutusi halvemuse poole ja need olid sellistena seega teatud mõttes eelmäng ja ühtlasi oomen järgnevale hävingule. Keskeltläbi on selliseid muutusi aga ju peaaegu pool kõigist, kui järele mõelda…
Maskidest – neid on inimkond epideemiate puhul kasutanud aastatuhandeid. Praktika kui ülim tõe kriteerium näitab, et need aitavad. Mingil määral. Jätaksin targematele selle selgitamise, et ei ole päris nii, nagu pükste ja peeruga – haigustekitajad kanduvad edasi peamiselt piiskadel ja juba päris õhuke kangas peab neist mõõdetava osa kinni.
Usutavasti on võib-olla olulisemgi psühholoogiline efekt – mask sümboliseerib ohtu ja kõik hoiavad maskikandjast eemale.
Ma ei tea meditsiinist üldse eriti midagi, aga kui sa oled eluaeg viinereid söönud, tundub natuke silmakirjalik argument, et sa ei lase end vaktsineerida, sest sa ei tea, mis seal sees on… Statistikast on ikkagi väga selgelt näha, et vaktsiini ohtlikkus on covidi enda omast veel paar-kolm suurusjärku madalam.
Vaevalt et keegi – peale nende, kes saavad valetamise eest palka – vaidleb vastu, et kogu koroonakriisi ohjamine lonkab kõiki nelja jalga.
Võtame esimese pähetulnud näite „kriisimeetmetest” – spordisaalides ei tööta saunad. Mis sest, et viirus ei pea üle-70-kraadises õhus sekunditki vastu, nii et saunas tuleks koroonasse nakatumiseks kedagi vähemalt suudelda. Seega, kui arvestada, kui palju koroonapositiivseid seal käib ja kui tihti suvalised mehed spordisaali saunas suudlevad, on tõenäosus seal nakatuda hulga viletsam, kui tulnukate poolt röövitud saada või näiteks Emajões hairünnaku ohvriks langeda.
Aga meetmed on tarvitusele võetud.
Ärme võtame alati kõike negatiivselt ja kibestunult – võtame kogu seda koroonatralli kui õppust, kuidas päris pandeemia korral käituda. Ainult et kusagil on piir, kus „hundi hüüdmine” hakkab tagasilööke andma.
Ma olen hakanud siin-seal kuulma, et maskikandmiskohustust on hakatud võrdlema pioneerikaelaräti, „kaltsu” kandmisega okupatsiooniaegses algkoolis. Praktiliselt kõik vihkasid kaltsukandmist. Vihkasid õpetajate (sunnitud) kontrollimist ja kõike muud selle kohustusega kaasas käivat. Kalts oli kalts – juba see sõna võttis ammendavalt kokku kogu eestlaste suhtumise selle aja peale igas mõttes nilbeks ja räpaseks muutunud „traditsiooni”.
Nüüd, täpselt samasuguse religioosse või kui tundub kohasem, bolševistliku hardusega sunnib võim meid kandma oma „kaltsu” – maski. Ja pole üldse oluline, et kasu sellest on palju füüsilisem, kui, ütleme, usklikel risti kandmisest.
Midagi ei ole teha, inimesed, kes kannavad maski üksi autos sõites või lähevad teisele poole teed, kui maskita inimene vastu tuleb, meenutavad mullegi revolutsioonijärgset hullust, mis võib-olla kõige kristalsemalt jõudis minu põlvkonnani raamatus „Kuidas karastus teras”.
„Näita, et hoolid” – jah, teame küll: „Kas sulle ei meeldi nõukogude võim?”
Kõigepealt – ma tean, et järgnevaga on raske haakuda inimestel, kes on koroonaviiruse läbi kannatada saanud. Selliseid on. Samavõrra pole ju meditsiinitöötajad vähimatki süüdi, kui haiglad üle koormatakse; au neile, nad teevad tublilt oma tööd. Olgu, nad võltsivad koroonasurmade andmeid, et rohkem raha saada, aga kuulge, see on nii inimlik! (Ja ärge piiksuge vandenõuteooriatest – ma usun ikka oma eluaegsetest tuttavatest arste, mitte palgalisi valetajaid.)
Ent haigused on inimkonnaga alati kaasas käinud. Tõsi, varem pole tegu olnud lahtipääsenud (või päästetud, kes seda teab…) biorelvaga, kuid isegi bioloogilises sõjas pole midagi uut – katku surnuid on katapultidega piiratavasse kindlusse loobitud ja indiaanlastest lahtisaamiseks jagasid asunikud neile igasugustesse nakkushaigustesse surnute rõivaesemeid ja tekke.
Mis aga ei muuda vältimatut tõdemust: kogu covidi epideemia aega saab iseloomustada ühe sõnaga – paanika.
Täna näeme ka ametlikust statistikast, et covid käitub nagu iga nakkushaigus – ilmad läksid soojemaks ja nakatumiskordaja läheb alla. Aasta tagasi käis kõik samamoodi ja tegelikult oli näha, et see haigus jääb ringlema, kuni suudetakse vaktsineerida kriitiline osa elanikkonnast. Nüüdseks peaks selge olema, et haigus modifitseerub ja see jama võib kesta veel 5–7 aastat.
Kas jäämegi kogu selleks ajaks kaltsu näos kandma ja kogu tsivilisatsiooni loonud ühiskondlikku elu ennasthävitavalt murendama? Millal pole enam „hoolimatus” ja „vandenõuteooria” julgeda esitada küsimus, et kas isolatsioonist ja kogu muust tsirkusest tulenevad ohvrid ei ületa koroonasurmasid?
Ent mitte keegi ei julge võtta vastutust lõpetada piirangud, eriti ilmselt mõttetud. Millal lõppeb emotsionaalne huilgamine, kui keegi julgeb öelda, et ka maski kandmine võib mõjuda tervisele halvasti?
Ja millal lõppeb räige inimeste diskrimineerimine nende puude tõttu? Jah, jutt on inimestest, kes ei saa maski kanda meditsiinilistel põhjustel.
Mis on selle jutu mõte – on olukordi, kus äärmuslikud meetmed on omal kohal. Möödunud kevadel ei teadnud keegi, mis täpselt tulemas, ja teatud ülereageerimine on vabandatav (parandatagu mind, kui ma eksin, aga intensiivi täituvus jäi lõpuks sinna 20% ligi?)
Me oleme astumas väga ohtlikule teele. Enamik inimesi on koroonast tüdinud. Liiga kaua ei saa ühe tondiga hirmutada – võib ju kõiki uudistesaateid alustada nakatunute ja surnute arvudega, aga lõpuks hakkab see… lihtsalt tüütama. Ja pange tähele, üldse pole oluline, milline on olukord päriselt.
Kas covidiga võitlemiseks eraldatud raha on õigesti kasutatud? (Ei ole ju…) Kes maksab kinni selle pika „puhkuse”? (Mis puhkus see isolatsioonis vegeteerimine oli…)? Pigem süveneb veendumus, et ametlikud allikad valetavad. Süveneb hirm, et ajuvaba segadus muutub normiks.
Ühesõnaga, muidugi pannakse sõdades ja katastroofiolukordades inimeste elud „pausile”. Aga neil aegadel lõhutu tuleb ju kunagi uuesti üles ehitada. Kaua me selle alustamisega veel viivitame?“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
