Ats Miller: kas langust on võimalik peatada?

Me elame langusajastul. Kui ca 50 aastat tagasi said isad poegadele öelda, et mul on nii hea meel, et sa seda näed, siis nüüd ütlevad vähegi lahtiste silmadega pojad isadele, et mul on häbi, et sa seda nägema pead.

Tahtsime lendavaid autosid, aga saime 265 tähemärki. Tahtsime Marsile, aga saime ahvlemise TikTokis (ma vabandan ahvide ees). Tahtsime, et ükski laps maailmas ei peaks nälga surema, saime soovoliniku ja 52 sugu…

Langusajastuid iseloomustab muuhulgas ka see, et arvestatav osa intelligentsemast seltskonnast mõistab, mis toimub, ent teha ei ole justkui midagi – lollide mass ei võta kuulda.

Toon siinkohal ära 2 tsitaati oma paari aasta tagustest artiklitest:

„Kui me laseme põhja oma energiamajanduse, lastes roheklouni mängida seltskonnal, kelle lagi on põlevkivi ahju ajada, hakkame maksma järjest kõrgemat elektrihinda, varustuskindlus väheneb, tööstus hakkab ära kolima ja üldse jääme aina vaesemaks. Lihtne ja selge: kui me ei peksa energeetikast minema troppe, kes millegi mõistlikuga tegelemise asemel põletavad raha perspektiivitutes projektides (olgu see õlitehas või Utah) ja sonivad sinna juurde metsa ja prahi põletamisele üleminekust, siis kümne aasta pärast elektri hind kahekordistub ja sajandi keskpaigaks oleme täiesti kõhuli ja meie energiamajandus hingitseb naabrite armust. /…/

Ja lisagem siia juurde uudised, et Hiina on tõusnud suurimaks saastajaks ja et Rahvusvaheline Energiaagentuur enam fossiilkütustega tegelemist ei soosi ja selleks raha ei eralda. Kolm korda võib arvata, kas see kuidagi pidurdab Hiinat?

Ühesõnaga, võimatu on ennustada, millal hakkab piisavalt valus või läheb lõhe reaalsusega liiga suureks, et lõpetataks sellised tobedad mängud. Kui need lõpetab läänemaailm, saavad kohalikud äpardid kinga nii möödaminnes, kui me peame üksi endi eesti seisma, on neid raske kohalt kangutada…”

Mida lisada? Kui naiivne optimist ma olin, arvates, et elektri hind ainult kahekordistub! (Ja veel kaugemal tulevikus.)

Teine: „Igaüks, kel kaks töötavat ajurakku, näeb ja mõistab, et maailm muutub iga päevaga ohtlikumaks. Kolmanda töötava ajuraku õnnelikud omanikud mõistavad ka seda, et aidata saab (tehku seda siis jumal või liitlased) neid, kes end ise aitavad. Et me ei ole isegi mitte mingi Prantsusmaa, kes on viimased kaks suuremat sõda järjest haledalt pähe saanud, ent ikka võis loota, et küll teda võitjatel vaja on ja kaasa võetakse. Meile ainult tunti kaasa – viiskümmend aastat…

Ja me oleme kaotanud sõjaväestatud piirivalve (mis on olemas kõigil [KÕIGIL!] lähinaabritel) ja piirame kaitsekulutusi. Tõepoolest, mida sa ootad meie sõduritelt, kui valitsus käitub nii, et vähemalt meie saame siit ju ikka jalga lasta, kui asjad hapuks lähevad?”

Ausõna, ma oleksin eelistanud siin eksida – sest keegi ei ole ära teeninud saada orkide poolt vägistatud ja tapetud.

Ühelt poolt ma mõistan nende inimeste argumente, kes näitavad meie peaministri kõrgele reitingule maailmas ja väidavad, et tore, et meil on just selline praegu eesotsa. Ent lubatagu siinkohal olla väga-väga õel – kes sai Nobeli rahupreemia 1939. aastal? (Õige vastus on Adolf Hitler.) Ei ole inimsööjat ja massimõrvarit, kellele massimeedia, see lühikese mäluga odav lits, ei oleks millalgi kiidulaulu laulnud.

Millest me tegelikult räägime – kahest alustalast, energiast ja kaitsevõimest. Tsivilisatsiooni baasist – sest ärgem petkem ennast, arvutustehnikat ei tohi loomulikult alahinnata ja saavutused sel alal on märkimisväärsed, kuid see ei tööta ilma mainitud baasi komponentideta. Need vajavad tööks elektrit ja pätid tahavad neid sul käest rabada (nagu näha praegu Ukrainas).

Ma läheksin isegi niikaugele, et ütleksin, et arvutustehnika on „uus õlu”. On teada tsivilisatsioone, mis kulutasid üle poole saagist alkohoolsete jookide kääritamiseks. Ja nii sajandeid. Mingil hetkel võimsuse ja külluse saavutanud rahvad… zombistusid. Ilma igasuguse sunnita valisid ise teatud mõttes elust lahkumise. Kuni kängusid. Ja mõni kainem naaber platsi puhtaks lõi.

Kas neis riikides polnud kedagi, kes ei taibanud, kuhu see kõik viib? Ehh, lugege kolmandat lõiku – lollide mass ei võtnud kuulda. Neil oli niigi hea.

Seniks kui…

Nii et jah, teatud äraspidisel viisil peame olema tänulikud Venemaale, Hiinale ja isegi islamiterroristidele – ilma nendeta tegeleksime ainult autoerootiliste asendustegevustega.

Ja muidugi jõuan ma tagasi tuumaenergeetikani. Terve tsivilisatsioon jõuab sinna või ei jõua üldse kuhugi.

Paraku tundub, et siin tuleb põhjast läbi käia. Fossiilne kütus põletatakse üsna täielikult ära, enne kui tuleb tuumaajastu. Rohepask ei anna siin midagi – kogu rohepööre tänases võtmes on tobedad asendustegevused, mis parasiteerivad fossiilsetel kütustel ja läänemaailmas ka tuumaenergeetikal. Rohepööre oleks homme läbi, kui kaotatakse toetused, dotatsioonid ja seda kunstlikult soosivad seadused.

Ainus lootus siin on, et energianälg algab arenenud riikides enne kui arengumaades ja neil paaril jõledusel, kes maailmavalitsemisest unistavad (jutt on arusaadavalt eelmainitud Venemaast, Hiinast ja teatud Araabiamaailma riikidest).

Ja jälle on meil valida, kas olla muutuste esirinnas ja lõigata sellest maksimaalset kasu – või lohiseda järele; või näidata üles tölplust ja kukkuda kolmandasse maailma.

Kõik see aeg, mis me raiskame, enne kui tuumaenergeetikaga tõsiselt tegelema hakkame, ongi lihtsalt ja ainult seda – raisatud aeg. Kogu see aeg, mil me üritame mõtlemisvõimetule enamusele selgeks teha, et sisendatud tuumahirm on läbini võlts, ja laseme ametnikel vorpida arengukavasid, kus üldse puuduvad sõnad „tuuma-” või „aatomi-”, on lihtsalt mõttetult kulutatud aeg.

Aeg, mis ei mõõda muud, kui meie juhmuse määra.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist