02.04.2023
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Ehk kuipalju on näiteks EKRE süüdi, et Eestis on jätkuvalt võimul saamatu korruptantide punt?
Küsimus ei ole mõttetu, sest ei piisa ainuüksi ka kõige siiramast soovist seda maad ja rahvast aidata. Millegi ärategemiseks tuleb arvestada keskkonnaga ja antud juhul – üsna pehmelt väljendudes – meie lühinägeliku ja õppimisvõimetu kilplaste padikonnaga.
Kui definitsioonidest rääkida, siis puhtjuriidiliselt ei tohiks kollektiivsest süüst ja vastutusest isegi mõelda. (Jah, see on iroonia; genotsiidiuuringute üks alusepanijatest, Raphael Lemkin uuris peamiselt Armeenia genotsiidi ja holokausti – ma tahan sellega öelda, et kogu see valdkond on alati, algusest peale olnud tugevasti kallutatud, sest kui näiteks Rwanda genotsiid muutus kohe teemaks, ei kuule suurt midagi holodomorist ja indiaanlaste hävitamise koha pealt valitseb kõrvulukustav vaikus.)
Samas, suurem osa eraettevõtteid (perefirmadest hiidkorporatsioonideni), vanglaid, sõjavägesid ja suletud õppeasutusi praktiseerivad seda. (St ühe tehtud vea eest saavad kas kõik või kitsamalt piiritletud grupp, millesse süüdlane kuulub; ka äris on ju olemuselt sama asi näiteks terve harukontori preemiate-bonuste äravõtmine mingi ühe tegelase käkitud mainekahju eest.)
Et siit edasi saada, esitame kolm küsimust: 1. palju on iga eestlane süüdi, et me elame viletsalt ja sureme välja? 2. palju on iga venelane süüdi, et, piltlikult, nad on reaalses maailmas kõige lähem asi orkidele? ja 3. kui palju iga inimene üksi vastutab Maa tuleviku eest?
Nagu ma juba eespool genotsiidiuuringute juures mainisin, ei saa ühelegi neist küsimustest objektiivselt vastata, sest need kõik on mattunud tihke ja vihast säriseva ideoloogiakuhja alla.
Lihtsuse huvides alustame Mordorist. Seoses orkide sissetungiga Ukrainasse on maailm korraga täis vene-spetsialiste. Kuna ma püüan ennast teemaga kursis hoida, siis – olen viimase aasta jooksul lugenud tohutus koguses täiesti uskumatut jama. Ma ei räägi muu maailma allikatest, ent huvitaval kombel ajavad alailma lootusetut kelbast ka vene dissidendid; eestlastel on tihti hulga kainem ja selgem vaade sealsele ühiskonnale. (Näiteks kõlbab kasvõi hiljuti ERR-is ilmunud Aimar Ventseli artikkel – jah, orkid on apoliitilised ja suuremas osas putinliku propaganda mõju all; vene ühiskond on hetkel valgusaastate kaugusel massilistest võimuvastastest protestidest.)
Nii et küsimus antud hetkel ei ole isegi, kas „lihtne venelane” vastutab Ukrainas toime pandud kuritegude eest (nii konkreetsete sõjakuritegude kui kogu selle kuritegeliku sissetungi eest), vaid et kas üldse on võimalik siin planeedil edasi eksisteerida, rakendamata Venemaale kollektiivse süü kontseptsiooni – alates reparatsioonidest ja lõpetades sellega, et tegelikult tuleks kogu see süstemaatilisel ja igasuguse inimlikkuseta valetamisel põhinev vihkamine ja nilbelt naeruväärne erilisusetunne neist välja peksta (ehk sõjaline kaotus ja siis rääkida kaua ja põhjalikult, kuidas asjad päriselt on).
Muide, põhimõtteliselt on ka sanktsioonid kollektiivse vastutuse rakendamise ilming.
Mida me saame Eestis teha, et mitte välja surra? (Ja jätame titelalina, et „ei me sure” või „pole olukord nii hull midagi” – inimesele, kes natukegi on ajalugu ja matemaatikat õppinud, on eestlaste väljasuremine sama ilmselge kui tegelase saatus, kes seisab kõrghoonelt kukkuva paneeli all; ja, hm, kõrvaleastumise asemel mökitab, et mingit kukkuvat paneeli pole olemas…)
Või õigem küsimus on – mida saab teha see osa eestlastest, kes ei soovi välja surra?
Ja mida saab planeediga teha üks inimene kaheksast miljardist? Eriti, kui seitse miljardit vaatavad nende arenenumate mure ja siblimist nagu totravõitu enesepiitsutamismängu.
Nüüd lubatagu siin osa deduktsiooniastmeid vahele jätta (muidu tuleks raamat kirjutada…) – jõuame selleni, et kollektiivse süü või vastutuse kõige raskem punkt on määrata, kui palju üks konkreetne inimene üldse saaks või oleks saanud midagi ette võtta.
Ja kohe jõuame ka praktiliste ja üsna küüniliste aspektideni – kas me saame endale lubada eetika kõrvale lükata ja lahendada (ülimal juhul meie eksistentsi ohustav) probleem?
Ja kolme eespool esitatud küsimuse kontekstis (siin on vastused väga erinevad):
1. Kuivõrd Eestis toimib demokraatia ja suurem enamus on valinud mõttetu tiksumise väljasuremise poole, pole ju muud teha kui a) püüda selgitada, kuidas asjad on, või b) lõpetada panustamine tühjale kaardile, õppida inglise keel korralikult selgeks ja saata see eneseimetlejast roiskuv konnatiik mõttes pikalt. A-võimaluse puhul tekib omakorda küsimus, kui eetiline sa oled, st kas sa selgitad (ja laiemalt – saad seeläbi võimu midagi muuta) ausalt või laskud praeguste valitsejate tasemele. B võimalus teisalt ei tähenda üldse ärakolimist või midagi taolist; lihtsalt vaatad eestlust nagu lõikelille – et päris ilus veel teine, ja naudime kindla teadmisega, et peatselt tuleb see raamatu vahele kuivama panna või ära visata, enne kui inetuks muutub ja haisema hakkab.
2. Rašistlik Venemaa, nii nagu Natsi-Saksamaa, peab üle elama sõjalise kaotuse, enne kui sealsele ühiskonnale avanevad uued teed. Nii on see olnud läbi ajaloo ja klassifitseerub soovmõtlemiseks, et orkidel saab see kuidagi „pehmemalt” minna – et nad näiteks ise nii alla käivad, et ühel hetkel häbi hakkab… Jama ju – alates sellest, et enne muudab Hiina selle oma kolooniaks ja lõpetades sellega, et nad ju ei degenereeru omaette – iga natukese aja tagant läheb neil keema see väljaheide, mis neil ajude asemel on, ja nad tungivad kellelegi kallale.
3. Maaga on keerulisem – sa ei saa paja ühes nurgas paksemat suppi keeta. Hiina söejaamade võimsus on viis korda suurem USA omast ja neil on plaan aastani 2040 iga paari aastaga USA võimsuse jagu juurde ehitada. Tõenäoliselt jääb alla mõõtmisvea EU sisepõlemismootorite keelust tulenev efekt.
Meil on üks planeet. Ei ole ette näha, et lähemas tulevikus tekiks alternatiive. „Tarbimisharjumuste muutmine” on laias pildis ikkagi asendustegevus – ühel hetkel tuleb hakata piirama inimpopulatsiooni. Ehk planeet Maa jääb ellu ikkagi ainult siis, kui kliimameetmete osas tehtud otsused on võimalik jõustada. Nimetame asju õigete nimedega – jõustada on neid võimalik ainult relvajõul.
Nii et taas, nagu paljudel muudel juhtudel – eetika vastab alati ühiskonna vajadustele. Kui on hädasti vaja, et keegi vastutaks, siis vastutajad määratakse.
Kui sureb välja üks väikerahvas, kellest midagi ei sõltu, siis tegelikult ei huvita kedagi, kes on süüdi ja kas keegi peaks vastutama. Oma asi. Niimoodi maailm arenebki, et kõlbmatud surevad välja.
Maa ja inimkonna tuleviku puhul on aga suhted arusaadavalt natuke teised.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist