28.03.2020
Raketikatsetus USA-s.
Kirjanik Ats Miller kirjutab koroonateemale vahelduseks ka taevasematel teemadel.
„Konkreetselt ajendas seda teemat tõstma uudis, et USA kosmosejõud (USSF) saatsid orbiidile esimese sidesatelliidi.
USSF loodi ametlikult 20. detsembril eelmisel aastal ja on nüüd USA relvajõudude kuues iseseisev üksus. Loomulikult ei loodud seda tühja koha peale, see oli varem üks USAF-i (USA lennuväe) osakond. Lennuvägi sai ise ka iseseisvaks üksuseks alles 1947. aastal (armee ja merevägi loevad oma ajalugu aastast 1775) ja kõik kosmoses toimuvasse sõjapidamisse puutuv korjati armee ja mereväe käest mainitud osakonda 1982. aastal.
Seega on tegu varasemate tegevuste jätkumisega uue nime all, selgelt suuna tähtsust rõhutades; millest omal viisil annab muidugi aimu ka 2020. aastaks kavandatav eelarve – 15 miljardit dollarit…
Miks üldse loodi kosmosejõud ja mida see meile ja maailmale tähendab?
Selge, et ainult häda… Ameeriklased on siin teatud mõttes sabassörkijad: kõigepealt Venemaa ja siis Hiina teatasid oma kosmosejõudude loomisest 2015. aastal. Kosmos on oluline! Ja kosmosejõud ei tähenda praktikas mitte blastritega raketis kükitavaid süngeilmelisi tegelasi, vaid peamiselt seda seltskonda, kes satelliitidega tegeleb ja laiemalt kosmoses toimuval silma peal hoiab.
Me kõik ju tegelikult teame, et kogu kosmosevõidujooks külma sõja aegadel oli puhtalt sõjaline üritus. Rakette arendati esmajoones tuumarelvade kohaletoimetamiseks ja sisuliselt kolis kogu luure lennukitelt satelliitidele, kui ka venelastele tekkisid raketid, millega stratosfääris lendavaid luurelennukeid alla lasta (nad ise sõltusid sellise visuaalse luure osas algusest peale täielikult kosmosest, sest neil pole kunagi olnud võimekust USA-d lennukitelt jälgida.)
Sisuliselt hävitas Ronald Reagan Nõukogude Liidu tähesõdade programmiga. Jah, tagantjärele võib öelda, et see oli suures osas bluff, kuid ikkagi surus ta sellega Kurjuse Impeeriumile peale uue võidurelvastumisvooru, mida see polnud suuteline kaasa tegema.
Kui vahetult 1986. aasta Reykjaviki kohtumise eel USA ühe satelliidiga teist tabas (ehk sisuliselt demonstreeris võimekust kosmoseobjekte hävitada) ja NL-i vastav seltskond pidi tunnistama, et nad midagi sellist järele teha ei suuda, said Mihhail Gorbatšov ja „kogu progressiivne inimkond” aru, et enam ei saa nõuda, et nendega räägitakse kui võrdne võrdsega, ja et „sotsialistlik maailmasüsteem” saab kohe ajalooks.
Vahepeal on Hiina (2007) demonstreerinud võimekust otse maapinnalt tõusva raketiga tabada kosmoses liikuvaid objekte ja venelaste „kosmoseprügi” on osutunud satelliidipüüderobotiks (2014). Ehk need kaks planeedi jõledatest inimsuse solvangutest, kel selleks jõudu on, soovivad hirmsasti endast suuremana paista ja seega pingutavad, et suuta pidada sõda alal, kus see kogu inimkonnale kõige rohkem kahju toob.
Me juba sõltume kosmosest.
Lisaks GPS-ile, millega oleme nii harjunud, et noorem generatsioon ei jõuaks ilma iialgi koju, tugineb satelliitidele kogu ilmaennustus, kui peamisega piirduda. USA armee sõltub kosmosest väga suurel määral, sest kuidas ikkagi nii läks, et kahel korral (1991. ja 2003. aastal) purustati lausa naeruväärsete kaotustega põhjalikult Iraagi armee, mis 80-ndatel oli maailmas suuruselt neljas ja mille (peamiselt Vene päritolu) relvastus oli üldistelt tehnilistelt näitajatelt enam-vähem võrreldav USA armee omaga? (Kes ei tea: ütleme, et nad ei viinudki näiteks oma tanke mootori võimsuselt, soomuse paksuselt ja kahuri kaliibrilt tõepoolest võrreldavate Vene tankide laskeulatusse, vaid hävitasid need kaugelt, peamiselt lennukitelt täpistulega.)
Veel olulisem aga on tuumarünnaku eelhoiatussüsteem ja üldse kogu strateegiline kaitse. Praktiliselt kõik käib läbi kosmose; ka seda drooni, millega jaanuaris Qassem Suleiman räbalateks lasti, juhiti üle satelliitide. Me elame maailmas, kus tegelikult suudaks isegi Eesti-taoline vaene ja kõige lihtsamateski otsustes lõpututesse viljatutesse vaidlustesse takerduv väikeriik vajadusel tuumapommi kokku panna – suudab ju isegi Põhja-Korea (… kellega meil õnneks pole rohkem ühist, kui et neid saab teinekord hoiatavaks näiteks tuua…)
Või teisiti öeldes – me oleme tulnud kaugele maailmast, kus kui kellelgi eksistentsialistlik äng talumatuks muutus, suutis ta nuiaga vast paar kaaskodanikku olemisest päästa, enne kui hõimukaaslased ära jagasid, mis toimub, ja ta probleemi kiiresti ja lõplikult lahendasid. Kui katus juhtub väga ära sõitma Kim Jong-unil, võtab ta kaasa halvemal juhul paarkümmend miljonit.
USSF-i loomine ei tähenda mingeid kiireid ja drastilisi samme. Nad, muide, maadlevad seal praegu selliste probleemidega, et kuidas liita süsteemi osakonnad, mis tegelevad peamiselt stardiplatvormide riigihangetega… Ent nagu korduvalt on rõhutatud – on oluline, et kellelgi oleks kosmosejulgeolek ja kõik sellega seonduv igapäevatöö. Et päris suur hulk inimesi tegeleksid sellega aastate kaupa n-ö üheksast viieni (hetkel on USSF-i arvatud 13 000 inimest).
Mida see meile tähendab? Meie mastaape arvestades on inimeste ja raha numbrid hoopist mingist teisest galaktikast. Ilma irooniata, austusega – Eesti vähemalt üritab midagi teha. Sokutame oma kuubikuid raketipeale, mõõdame midagi ja üritame selles mõttes tasemel olla, et saame aru, mis toimub. Mis raketitehnikasse puutub, siis oma kanderakette me niikuinii ettenähtavas tulevikus ei tee. (Olen soovitanud kätt proovida jõukohasema ülesandega – panna kokku õhutõrjerakette, millega suudame ise oma taeva puhta hoida.)
Inimkond on väljumas ühe planeedi piirest. Vähemalt selle intelligentsem ja teotahtelisem osa. Me peame tegema kõik, et sinna kuuluda. Praegu, globaalse pandeemia tumedatel aegadel võib paljudele tunduda, et pole õige aeg… Aga tulevikku ei tulegi neile, kes unustavad suurema sihi.“