22.05.2020
Iga rahva tulevik on lapsed. Pilt on illustratiivne.
Kirjanik Ats Miller jätkab baaselatise ehk kodanikupalga teemal ja küsib: kes ehitab tulevikku ja kes otsustab?
„Eelmistes kirjutistes katsusin visandada (sest selle mahu juures on ju tegu pigem sünopsisega) põhilisi piirtingimusi, kuidas ühiskondlikku rikkust ringi jagatakse.
Baaselatise (kodanikupalga) idee on, et vast hakkab ühiskond paremini toimima, kui teatud osa rikkusest jagada ringi solidaarselt, ilma tohutu – enamasti ebameeldivaid emotsioone ja mõnikord kahjuks ka ebaõiglust genereeriva – riikliku kontrollisüsteemita.
Baaselatise mõõtmes võib ühiskonna väga jämedalt jagada lasteks, töövõimelisteks ja pensionärideks – nendeks, kes ühel päeval hakkavad makse maksma, nendeks, kes neid maksavad, ja nendeks, kes neid ei maksa. (Ignoreerida võib raha ühest taskust teise tõstmist, ehk makse pensionilt – st kui maksurahast makstakse pensioni, on sealt maksude arvestamine – mis mitte kohe sinnasamasse riigieelarvesse tagasi ei tule, vaid tegelikult sealt kunagi ei lahkugi – tolatsemine, mis vaid taas hulgale ametnikele tööd annab.)
Pildi ajavad segaseks erandid: illegaalid, kurjategijad, vastutusvõimetud, (mistahes põhjusel) töövõimetud etc. Need kõik on edasistes arvestustes loetud pensionäride alla; tuletagem meelde, et vanaduspension on vaid üks pensioni liike. (Lihtsuse huvides jäägu siinkohal vaatluse alt välja fakt, et töövõimekaotus ja abivajadus võivad olla väga erinevad. Eranditest me loomulikult ei pääse. Selge, et paljud alla seitsmekümnesed ja näiteks lonkav kirjanik või projektijuht on praktiliselt töövõimelised, samas kui ajukahjustuste vm raskete diagnoosidega inimesed vajavad rohkem abi kui „normaalne” pensionär.)
Siin me jõuame paratamatult selliste aluskontseptioonideni nagu sotsiaalne kokkulepe – miks me ikkagi anname teatud osa oma vabadusest ära riigile kui sellisele. Me jõuame (esindus)demokraatiani – ehk millises vormis me üritame teostada ühiskonna (rahvusriigi) kestmist.
Me tuleme ühiskonnast, kus enamikule olid lapsed ainus garantii, et nad seegis või kerjakausiga ei lõpeta, ja kus töövõimelistel tuli ülal pidada peamiselt lapsi (inimesed ei elanud kaua). Me tuleme läbi ühiskonna, mis sai endale lubada ikka veel toimivat „looduslikku valikut”: sa pidid midagi olema, et pere luua. (Jah: sa pidid midagi olema. Võimalik, et see vajaks pikemat lahtiseletamist, kuid Belle Époque eelse ja järgse sotsiaalse kokkuleppe olemust võib kindlasti ka nii kokku võtta.)
Me oleme jõudnud ühiskonda, mis on hakanud iseennast kägistama: hääletada saavad töövõimelised ja pensionärid ja kusagil siin on – vabandatagu selle kujundi pärast – valgustusajastu põhjalikult anaalväljundisse uppunud. Kusagil siin on katki läinud see intuitiivne ja möödapääsmatu alusprintsiip, et ühiskond on jätkusuutlik niikaua, kui end tunneb hästi ja kindlalt suurem osa kesk- ja (madalamast) kõrgklassist, ja neid on kokku enamik.
Võimalik, et see on sellise valitsemiskorra loomulik tulemus. Inimene kipub ikka mõtlema oma ninaesisele ja „küll kõik teised kuidagi hakkama saavad”. Ehk pateetilist möla võib ju ajada, aga kui ülalpeetavad on üksi valimiskastide juures – ja kui neid on enamus ühiskonnast –, kipuvad nad ikka valima neid, kes lubavad rohkem raha just neile – kes ei lisa ühiskondlikku rikkust kas vanadusest, terviseprobleemide tõttu või lihtsalt saamatusest ja laiskusest. Mis neil sellest, et ühiskond väljasuremise poole tüürib – „küll see kunagi kasvule pöördub”…
Ja sellest lõksust ei pääse välja, kuni meil on kööbakas sooja keha demokraatia. Sooja keha demokraatia teatavasti on selline demokraatia liik, kus hääletada saavad kõik, kes suudavad säilitada kehatemperatuuri, kuuluvad teatud avara definitsiooni põhjal inimliiki ja juhtuvad kohal olema. Ja kööbakas on see seetõttu, et diskrimineerib kõige olulisemat ühiskonnakihti – lapsi.
Vaadake, seda võib pidada poeetiliseks jamaks, aga lapsed sünnivad sinna, kus nad on oodatud; kus neil on hea ja turvaline olla. Kunagi teostasid võimu need, kes reaalselt ühiskonda juhtisid. Tasapisi hakati valitsemisse kaasama kõiki neid, kes rikkusi lõid (talupojad, kaupmehed, käsitöölised) ja kellel selle kohta midagi asjalikku öelda oli (teadlased, õpetajad, arstid, kultuuriinimesed). Need inimesed aga vastutasid endiselt kõige otsesemalt oma laste eest – oma tuleviku eest.
Ent kuidagi oleme jõudnud tänase seguni gerontokraatiast ja idiokraatiast, ehk vanade ja lollide võimuni – aga kuidas teisiti nimetada ühiskonda, mis arvab hääleõiguslikuna sisse kõik juurviljad nii vanemas kui muidu juhmimas otsas, kuid jätab välja oma tuleviku? Kuidas teisiti saabki olla, et ühel hetkel käivad maha traditsioonid, mis väärtustasid peret ja lapsi, ja selline ühiskond hakkab järjest kiiremini välja surema?
Ei ole olemas sellist asja nagu „kestlik kahanemine”; see on „väljasuremise” abitu eufemism. (Ja isegi kui me üksi võiksime siin teoreetiliselt tasapisi „kestlikult” olematusse kahaneda, tuleb tühjaksjäänud kohale palju enne hulk võõraid, kes selle „kahanemise” ühel hetkel kiiresti ja veriselt lõpule viivad; kes teisiti arvab, pole kas ajaloost midagi kuulnud või sellest kübetki aru saanud.)
Seega, kui me üldse tahame ellu jääda, tuleb kuidagi lõpetada see enesetapjalik palagan, kuidas me täna end juhime. Meil tuleb kuidagi taas siduda hääl vastutusega – ehk et see oleks nende hääl, kes ühiskonda ülal peavad ja edasi viivad. Selleks on õige mitu võimalust, ja üks lihtsaim ja kiireim – kuid loomulikult mitte ainus – oleks anda hääleõigus ka lastele, selle klausliga, et kuni lapse mingisse vanusesse jõudmiseni kasutab seda lapsevanem.
Võimalik, et sellest ei piisa. Võtmesõna on endiselt vastutus. Lubatagu korrata:
Vastutus.
Ent las olla mõne järgmise artikliteseeria teema, kas me oleme juba küllastunud ballasti ja antisüsteemse elemendiga punktini, kust ilma suuremate mullistusteta on põhimõtteliselt võimatu edasi saada. Konservatiivid on valitsuses ja kuigi praegu on nõrgukeste hirmukramp ühiskonna halvanud, on siiski teadvustatud väljasuremist ja enamik ei taha sellega leppida. Seega loodame parimat.
Ja seega läheme edasi oletusega, et Eestil on nüüdsest suurema osa ajast sisuliselt – st mitte ainult sõnades – meie rahva huvide eest seisev valitsus, millel on Eesti tuleviku suhtes mingi tervet mõistust mitte solvav visioon ja mis seda päriselt ka ellu viib.
Milline võiks olla maksupoliitika riigis, mis loeb lapsi inimesteks, väärtustab lapsevanema panust ja püüab taas kasvule pöörduda läbi selle, et enamik selle kodanikke peab võimalikuks, mõistlikuks, auväärseks ja rahuldust pakkuvaks 20–30 aastat oma töövõimelisest east panustada 3–4 sarnaseid väärtusi jagava ja nii riiki kui rahvust edasi viia suutva järglase üleskasvatamiseks?“
Ats Miller
