11.10.2020
Tallinna linnavalitsus
„Jah, selline tööpakkumine on tõesti erinevates töövahenduskeskkondades üleval. Tallinn otsustas septembris luua ja uuest aastast käivitada strateegiakeskuse ja üks selle funktsioone oleks planeerimine. Hea või halb – rõõmustada või kurvastada?
Ametid tekivad ja kaovad, sünnivad keskused, talitused, instituudid ja sihtasutused, funktsioone liidetakse ja lahutatakse. Tihti on raske otsustada, kas tähtsam on sisu või silt – hakkab uus loodav asi päriselt midagi tegema või muutub (või on mõeldudki) nn null-seadmeks (null-device on arvutikeeles olematu väljund, kuhu on hea mugav saata kõik ebavajalik info).
Kuigi muutused sünnivad tihti sellest, et sebimisega jätta muljet, et midagi tehakse, on uutel struktuuridel vähemalt võimalus – Peteri printsiip teatavasti ütleb, et inimene tõuseb hierarhias oma ebakompetentsuse tasemele, järelikult on mingil hetkel kogu struktuur täis inimesi, kes oma tööga toime ei tule. Kui uus struktuur pole mõeldudki täiesti lootusetute troppide ladustamiseks, on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et sinna satub inimesi, kes tööst üle käivad…
Miks siis oleksin mina kõige parem inimene selle planeerimisteenistuse direktori kohale?
Jätame hetkel kõrvale, et olen kirjanik (ehk servapidi kultuuritegelane ja rahvusliku mälu kandja…), täpsemalt hard-SF’i kirjanik – mis koos mu reaalteadusliku taustaga tähendab, et võimatu mu loomingus lähtub võimaluste piires tänastest teaduslikest arusaamadest, tervest mõistusest ja loogikast. Ja vajadusel suudan produtseerida piisavas koguses poliitiliselt korrektset kuremöla…
Ma olen suurema osa elust siin õnnetus linnas elanud ja kõige muu kõrvalt üritanud endale selgeks teha, kas tõesti peab kõik nii halvasti olema, või on mingeid muid võimalusi. Jah, on – maailmas on ka häid ja mõistlikke lahendusi; on linnu, kus üks või teine asi on õnnestunud.
Olgem õiglased – meil on väga halb stardipositsioon. Me tuleme Nõukogude okupatsioonist, ja nimetatu oli ebainimlik ja -efektiivne riigikord, kus võib-olla lausa kolmandik SKT-st läks veel lisaks sõja- ja sigatsemistööstusele (selle viimase all on mõeldud kogu „sotsialistliku maailmasüsteemi” ja igasuguste terroristide, ehk „rahvusvahelise progressiivse üldsuse” ülalpidamist). Arusaadavalt on raske seda auku tasa teha.
Aga linnu planeeritakse sajanditeks. Terve generatsioon, kolmkümmend aastat on möödunud – jääme me igavesti vaevlema kriisis, oma kodu vaid hädapäraselt (=süsteemitult) kõpitsedes-lappides? Vaesus on tihti mõtteviis.
1. Kas me lähtume terve Eesti huvidest? Nagu ma ühes eelnevas artiklis selgitasin, tuleb Tallinna kasvu ohjeldada. Kõige mõistlikum oleks pealinn siit hoopis ära viia.
2. Kui ka sellist otsust ei tule, tuleb linn jagada mõttelisteks osadeks (mis ei saa kattuda tänaste linnasosadega) ja igaüht neist arendada nagu iseseisvat linna (niipalju kui võimalik ja mõistlik muidugi). Igaühel neist peab olema oma keskus ja omad elu-, majandus- ja puhketsoonid. St et ei läheks nagu Ülemistega: hommikul ja õhtul mitmetunnised ummikud ja ühistransport – kesklinna suunas roomav retrotramm – kui ajuvabaduse kvintessents…
3. Kas me ikka tahame kesklinna häda-city’t? Üks suurimaid väärtusi linnades, nagu uuringud näitavad, on avatud taevas – suurimad lahingud käivad selle ümber, kes näeb seda ja kes ainult vastasmaja ilmetut seina. Kas me tegelikult vajame Eestis paarikümnekorruselisi hooneid? See tähendab – kui neid kellelgi hirmsasti vaja on, siis Kapa-Kohilas ja Vastselinnas on ruumi küll, ehitatagu sinna…
Loomulikult on see sarkasm – loomulikult ehitatakse kõrghooneid vaid selleks, et kuhjata võimalikult palju ruutmeetreid kõige kallimale maale. Ainult et saagem aru, et iga lisanduv kõrghoone tõmbab alla kõige ümbritseva hinda – nende ehitamise lubamine kõige ülekoormatumasse kohta on lõppkokkuvõttes ikkagi – vabandage väljendust – kollektiivne püksikusemine.
Lahendus on imelihtne – linnas ei tohi mitte midagi kuhugi ehitada, kui pole tagatud piisavalt parkimisruumi ja piisavalt rohelust. Ja sellest ja ainult sellest reeglist tuleks lähtuda eriti kesklinnas – tuleb algatada (pikaajaline ja järjepidev – vastavalt võimalustele) maade kokkuostmine eesmärgiga muuta need parkideks.
4. Määrame suunad, kuhu linn kasvab. Ja nende vahele ehitame (ja jätame perspektiivitundega ruumi kasvuks) magistraalid. Näiteks Norras kehtib reegel, et veerandtunnise jalutuskäiguga peab jõudma metsa; ja sealjuures mitte äbarikku parki, vaid päris metsa, mis ulatub jõuluvana ja põtradeni (sellest reeglist on erandiks vanad linnasüdamed). Selle tulemusena on linnad veninud mööda magistraale pikaks ja palju on kohalikke keskusi.
5. Tallinnas on linnalähirong esimesest iseseisvusperioodist. (Mis oli okupatsiooniajal märkimisväärne erand, sest linnalähirong oli „ette nähtud” alates miljonist elanikust…) Kui me ei vali Põhja-Ameerika tüüpi lausautostumise teed, peaksime eesmärgiks seadma tõhusa ja keskkonnasõbraliku ühistranspordi – ja XXI sajandi alguses on see kergraudtee. Me peame looma kiire, mugava ja loogilise linnarongivõrgustiku, et inimesed saaksid oma autod suhteliselt kodu lähedale parklasse jätta ja sellega linna keskustesse tulla.
6. Välja tuleb ehitada ka kergliiklusvõrk. Ja loomulikult peavad kõik soovijad rattaga linnarongi mahtuma.
7. Seda kõike eelnevat ei ole ammu enam võimalik lahendada ainult tänase linna piires. On palju asju, mida tuleb lahendada asumipõhiselt, samas kui transpordivõrk, prahivedu, veevarustus ja paljud muud asjad puudutavad (ütleme lihtsuse huvides) tervet Harjumaad ning sadamad, lennujaam ja mõned taolised objektid tervet Eestit. Me vajame pealinnaregiooniseadust.
8. Viimane aeg on hakata kuulama neid, kes linna arengust ja arendamisest päriselt midagi teavad! Tallinna strateegiline planeerimine ei saa ega tohi olla ametnike soperdamise tallermaa. Ainult kõrgkoolide ja tunnustatud spetsialistide abil, maailmakogemust arvesse võttes ja oma peaga mõeldes saame linna, milles pole piinlik ja ebamugav elada.
Muidugi pole mul mingit lootust. Vähemalt mitte selle, läbini, üdini, aluspõhjani korrumpeerunud võimu ajal. Ma ei ole truu parteisõdur, taga lohisemas aastakümneid tallalakkumist ja kahtlasi tehinguid, mis suukorvistavad, jalapakustavad ja zombistavad – muudavad mugavaks juhitavaks mutrikeseks sellele ammu kogu sära ja tulevikulootused kaotanud padikonnale, mida hellitlevalt nimetatakse Tallinna linnavalitsuseks.
Aga valimised on juba aasta pärast…“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
