22.03.2022
Kompositsioon Kölnis.
Jah, juba on. Poeletid tühjenevad, lääne kaubad maksavad kordades rohkem kui vabas maailmas ja üks nael hästi kuivatatud rublasid maksab ühe dollari.
Järgnev on pärit suuresti Vene enda (sõltumatutest) allikatest ja mõne tuttava juttudest, kel Venemaaga rohkem sidemeid. Ja mitte et ma tahaksin spetsiaalselt halvasti öelda ERR-ile, aga kuidagi väga masendav on, kuidas ajutult, analüüsita ja kriitikavabalt tuuakse ära ametlikke numbreid, vaevumata avama konteksti asjaga mitte nii sügavuti kursis olijatele.
Näiteks, et rubla ametlik kurss on 114€. Jah, selle raha eest ostab riik eurosid; Venemaa on suur riik, võib-olla leidub isegi mitte üks, vaid lausa kolm lolli, kes müüvad. Osta selle raha eest ei saa ja nädala eest oli euro kurss mustal turul 300-400 rubla. Narva piiripunktis on Vene toll hakanud juba lahkujate taskuid läbi sobrama – keelatud on valuutat riigist välja viia. Tuleb tuttav ette?
Ah jaa, pangatehingud on sisuliselt peatunud. See, et Venemaa „suutis ära maksta” oma 117 miljoni dollarilise laenuintressi, oli ju lääne ninanips Venemaale – see võeti maha lääne pankades külmutatud varadest. Krediitkaardid Venemaal enam ei toimi. Venemaa on välja pakkunud asenduse, oma kaardi. Ainult et see ei toeta elektroonilist arveldust (ehk on sisuliselt kasutu plastikutükk).
Ja ei tööta see sellepärast, et juba on alanud raskused elektroonikasektoris. Jällegi tore number (ERR artiklist), et telekommunikatsioonisektoris olla sõltuvus impordist 86%. Jah, aga mõtleme korraks – mis te arvate, kas venelaste „enda” protsessoreid (Baikal ja Elbrus näit) ikka toodetakse Venemaal? Kui sellele küsimusele õigesti vastata osata, siis pole raskusi ka teise küsimusega, et kas need ikka jõuavad praegu Venemaale?
Ehk siis impordisõltuvus IT-sektoris on absoluutne. Isegi Vene totaalse jälgimise süsteemid (mida nad Hiina eeskujul arendavad) hakkavad nii kuu aja pärast kokku jooksma – arvutid kuluvad, kettad saavad täis etc etc. Rääkimata sidevõrkudest jmt ja lõpuks ka kodu- ja kontoriarvutitest – see kõik kulub, vananeb ja vajab vahetamist.
Jah, midagi õnnestub kolmandate riikide kaudu sisse sahkerdada. Vaadake, see Putini mõte, et „Nõukogude Liit saavutas isoleerituna tohutut edu”, tuleb asetada konteksti. See peaks olema üldteada, et Nõukogude Liidus olid terved tehased, mis võtsid läänest kuidagimoodi muretsetud seadmeid (kodutehnikani välja) tükkideks ja asendasid mikroskeemidel kirjad – nii saavutati mõneti märkimisväärne tulemus, et sõjalennukite protsessorid olid NATO omadest vaevalt 2 aastat taga. Uskuge, ma olen oma silmaga näinud (1984. a), mis liigutasid juhtlabasid Pärnu õhutõrjeväeosa raketijurakates – Jaapani mudellennukite ajamid…
Nii et asi pole selles, et propaganda undab, et suhkrut jätkub, on ainult ajutised raskused (kah ju tuttav, eks ole). Võtame näiteks kuullaagrid – neid tehakse maailmas suhteliselt vähestes kohtades (USA, Rootsi etc). Püüame korraks süveneda, mida tähendab auto-, lennuki-, laeva- ja muu liikuva tehnika tööstusele, et kuullaagreid enam ei tule. Kusagil venelaste endi saidil ilguti, et järgmine kodumaine automudel on puitvelgedega ja rummu liuglaagrit õlitatakse kasetõrvaga.
Seda rida võiks lõputult jätkata – selgus, et ega Venemaal polnudki mingit oma majandust. Oli tükikesi maailmamajandusest, rohkem-vähem adapteeritud-sobitatud… ja nüüd need tükid kõik kõndisid koju tagasi. Jah, muidugi üritavad venelased mahajäänut tööle panna, aga teate neid küll – selle käigus varastatakse pool ära. Nii et (jällegi, nagu nad ise ütlevad) Vene kruvikeerajal oli metallosa Rootsist, millele pandi Saksamaalt ostetud masinaga Hiinas toodetud plastmassist käepide külge…
Tahaksin rõhutada, et see on tänapäeva maailmas normaalne. Ja siin tuleb jälle aru saada, mis tants käib näiteks Vene keskpanga juhi Elvira Nabiullina ümber. Küllap talt küsiti, kas Venemaa on sanktsioonideks valmis. Ta vastas, et on küll. Ainult et ega talle ju ei räägitud, et tuleb täiemõõduline sõda. Ta valmistus (nii hästi-halvasti kui oskas) „tavalisteks” sanktsioonideks. Mitte sellisteks „päris” sanktsioonideks, millega nüüd lajatati.
Venemaalt on lahkunud BM, Shell ja Exxon – suurimad naftakompaniid. Kelle tehtud tegelikult oli kogu Vene naftapuurimistehnika? Kaua see veel käib, kui enam varuosi ei tule?
Vaadake, asi ei ole selles, et lennukid ei lenda, tiinekad ei saa Instasse pilte laadida ja 257 tuhande jälgijaga Valgevene joodik-juutuubar kurdab, et Vene viinaga on nüüd pi…ts. Selle elab Venemaa üle. Aga hiljemalt sügiseks seiskub Venemaa gaasieksport ka ilma otseste sanktsioonideta. Ja veel hullem – tõenäoliselt sel aastal siiski kevadkülv veel tegemata ei jää… aga ilma igasuguse nalja või liialdusteta on aeg läbi mõelda, mis siis saab, kui talvel hakkab Venemaa poolt siiapoole kippuma meeleheitel näljas ja külmas mass.
Häda on muidugi selles, et kohe ja nüüd kõik see Vene sõjamasinat ei peata. Ja kohe ja nüüd ei muutu Venemaa ka võimetuks oma tuumaarsenali töökorras hoidma. Jah, laskemoon võib lõppeda. Aktiivses sõjas läheb seda ju sada korda rohkem kui rahuajal ja ega siis ei vaevunud venelased oma majandust sõjaaja vajadustele ümber seadistama. Aga vana koli ja sõdureid Venemaal jätkub. Ja meeleavaldused saab väga hästi kuulipildujatega laiali ajada.
Nii et kõik need stsenaariumid, millest kolme nädala eest kirjutasin, on endiselt laual. (1) Venemaa mõistuseletulek on endiselt kahjuks äärmiselt vähetõenäoline, (2) sõda muudkui kestab ja Venemaa proovib kaitsetahet murda terroriga tsiviilelanikkonna vastu. (3) Ukraina ei ole langenud, kuid meil jääb neile vaid relvi saata ja pöialt hoida, ja (4) pigem on kasvanud oht, et asi kasvab üle Venemaa -NATO kokkupõrkeks ja tuumasõjaks.
Ma isiklikult jälgin teatud morbiidse huviga, kuidas masendavalt aeglaselt, kuid siiski imbub maailma kollektiivsesse teadvusse „vene hinge” mõistmine. Seda sõda – ja seda „alasti vene hinge” – iseloomustavad raketirünnakud sünnitusmajale ja naisi-lapsi täis teatrihoonele ja tankirünnak vanadekodule. Praegu kaitseb Ukraina meid – tervet tsivilisatsiooni, aga meie asukoha tõttu meid eriti! – loomastunud libainimeste jõugu eest.
Lubatagu lõpetada suhteliselt sünge ennustusega: uus Nürnberg on vältimatu; lahtine on ainult, kui suur sõda enne läbi tuleb teha.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
