Ats Miller: relvastatud ja relvastamata inimestest

Jah, see kirjatükk on inspireeritud USA koolitulistamistest. Ent ma ei taha hinnangut anda näiteks Texase ametivõimude tegutsemisele (maniaki peatamiseks kulus poolteist tundi!!!) ega Salvador Ramose isikule.

(Kui vähegi uskuda allikaid nagu US Today – mida loetakse tsentristlikuks, kergelt vasakpoolseks, kuid kõrge usaldusväärsusega allikaks –, siis oli mõrvar ikkagi USA kodanik ja polnud transgender. Aga ta oli vähemalt kolmandat põlve kurjategija…)

Pigem vaadelgem asja üldisemalt tasemelt – mis on „normaalne” relvade „kättesaadavus”?

Ma usun, et suurem osa meist on lugenud-näinud raamatuid-filme, kus täielikult seadustele vastavalt relvastatud sõdurid ja teiste jõustruktuuride töötajad viivad relvastamata tsiviilisikutega läbi täiesti seaduslikke tegevusi – Gulagi arhipelaag, Schindleri nimekiri ja nii edasi.

Ja muide, relvade rahvalt ärakorjamine on alati eelnenud kõigile totalitaarsetele õudustele; kanadalased, siin on teile mõtlemisainet – teil on sotsist peaminister ja ajalugu on liigagi täis näiteid, kuidas sotsialism lõpetab… (Ja kahjuks ei ole see nali.)

Inimarenguga üks paratamatult kaasnevaid hädasid, on nn võimenduse kasv. No mida nii väga sai korda saata kütt, kel ühel hetkel eksistentsiaalne äng talumatuks muutus ja ta otsustas lisaks endale ka mõned ligimesed vaevast päästa? Heal juhul kaks-kolm õnnestus tal maha lüüa, enne kui hõimukaaslased aru said, mis toimub, ja ta teispoolsuseihaluse kiiresti lõpule viisid. Siis tulid tuli, veoloomad ja püssirohi. Automaatrelvadega, nagu korduvalt „järele proovitud”, õnnestub kümneid ja kümneid endaga kaasa võtta.

Kahjuks ei piirdu asi relvadega. Veoloomade ajal õnnestus heal juhul üks vanker kuristikku keerata, aga kui reisilennuki piloot tahab ära koos suurema seltskonnaga, siis – on ju juhtunud – kipuvad sajad surma saama lihtsalt sellepärast, et juhtusid valel ajal vales kohas olema. Selles mõttes ei ole nalja – tuleb ikka sügavalt silma vaadata ja esitada vastikuid küsimusi tegelastele, kes strateegiliste tuumarelvade puldi taga istuvad…

Ma ei tahaks siin laskuda killutsemisse iseenesest vaieldamatute tõdemustega, et suurem osa inimesi sureb voodis ja NRA (USA rahvuslik relvaomanike assotsiatsioon) liikmed ei ole ühtegi koolitulistamist läbi viinud. Meil on kõigil kodus terariistu, millega saab kaasinimese tappa; tegelikult saaks iga tänapäeva väiksema asula peale kokku niipalju igasuguseid tehnilisi vahendeid ja keemiat, et suuremate raskusteta peatada suvaline tulirelvade-eelne armee.

Ja ka Eestis näitab statistika, et legaalse relvaga sooritatakse äärmiselt tühine protsent kuritegudest. Relvad on väga paljudelt aspektidelt võrreldavad narkootikumide või mistahes keelatud ainete-esemetega – kõige kergemini saavad neid kätte just need, kelle käes ühiskond neid kõige vähem näha tahab.

USA on halb näide – liiga palju on seal asju, milles nad näivad n-ö eilses kinni olevat. (Ja mingit kasu ei ole filosoofilisest tõdemusest, et nii on see läbi ajaloo olnud – meil suutis Toomas Hendrik Ilves välja öelda: „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi” – seesama Ameerika, kus ta on suurema osa elust elanud, näib seda mitmes mõttes mitte suutvat tunnistada.)

Asja teine külg on (ka muuhulgas kellegi V. I. Uljanovi poolt välja öeldud) tõdemus, et armee on rahuajal suunatud peamiselt sisemise vaenlase vastu. Kui hülgemöla maha arvata, siis taandub kõik sellele, kes on omad ja kes vaenlased – kui riigis korjatakse (legaalseid, registreeritud) relvi kokku, on võimule sattunud seltskond, kes näeb rahvas vaenlast.

Veelkord – USA on halb näide. Meil on alkoholimüügipiirangud; meil on kõik vähegi toimivad ravimid retseptiga; meil on autojuhiload, mille sooritamiseks peab eksamid läbima. Jah, omaette küsimus on, et teatud seltskond on suuremal-vähemal määral kõigest sellest endale lüpsilehma teinud, millega kaasinimestelt nende raha välja nöökida, kuid asi pole selles.

Seega – kurjategijad saavad relvad niikuinii kätte; ausad kodanikud, kes relvade vastu huvi tunnevad, on ausa riigi jaoks ainult täiendav jõud, kui asjad hapuks lähevad. Jääb vaid seltskond – nagu suurem osa koolitulistajaid tegelikult –, kes – mitte garanteeritult muidugi, kuid suuremas osas – ei saaks relvi kätte, kui neid ei saaks osta nagu taskurätikuid.

Nii et kui järele mõelda, on asjad jällegi äärmiselt lihtsad. Täpselt nagu alkohol ja sigaretid, tuleb teha mõistuse piires kõik võimalik, et relvad ei satuks laste ja lapsemeelsete kätte. Täpselt nagu autodega, tuleb võimaluste piires tagada, et rooli ei satuks keegi, kes liigagi tõenäoliselt endale ja teisele ohtlikuks osutub. Sa ei saa nii tagada absoluutset kaitset, kuid saad vähemalt suurema jama ära hoida.

Relvadega lisandub muidugi teine dimensioon – nendega saab mõjusalt arvamust avaldada. Nii et kui valitsus otsustab, et rahva arvamus võib osutuda talle ebasoodsaks, on see hinnang valitsusele – valitud on totalitarismi ja repressioonide tee.

Nii lihtne see ongi.

Põhimõtteliselt mahutub samasse pilti ka Kaitseliit – niikaua, kui valitsus toetab, et riiki ja rahvast kaitsta soovivatel kodanikel on kodus esmased vahendid selleks, on valitsus oma rahva poolel. Ma, muide, olen ise kaitseliitlane ja suhtun asjasse täpselt nii – kui kaitseliitlaste relvaõigusi hakatakse piirama, on valitsema sattunud väikehingedest rämpsukotid – see ei ole enam minu valitsus ja häda sellele!

Praegu, seoses Euroopas käiva sõjaga, on meil aeg kõik oma suhtumised üle vaadata. Me ei ela ohutus maailma, oleme saanud karmi äratuse ja muide – Kaitseliitu astub praegu väga palju inimesi. (Tore! Ei ole veel Eestimaal surnud mehemeel.)

Sama kehtib kõikvõimalike jahi-, laskespordi ja lihtsalt harrastuslaskurite kohta – kui meil on elementaarne kontroll, kelle käes on legaalsed relvad, siis rahvast päriselt esindava valitsuse jaoks on nad kõik reserv väga halbadeks aegadeks. Jah, loomulikult tuleb vaadata, kellele relvad kätte antakse – mitte nagu senine kontraproduktiivne ja mõne koha pealt sirgelt lollakas süsteem, kus toimub umbisikuline bürokraatlik trollimine, mis kuidagi ei takista viiendal kolonnil relvi omamast ja hoolsasti harjutamast.

Eestist ja üldisemalt Euroopast ei saa iial Jänkistani – relvad ON ohtlikud asjad ja relvaluba ei anta igaühele. Tuletan veelkord meelde, et kurjategijad saavad alati relvad kätte. Ja lõpetada tasub looga Ukraina talunikust (ma ei tea, on see tõsilugu või linnalegend), kes, nähes orke tulemas, võttis lakast 2014. aasta sõjast jäänud tankirusika ja lasi ühe nende soomustransportööri auklikuks.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist