17.10.2020
Tallinn kerkib kõrgustesse. Pilt on illustratiivne.
„Tegelikult ei ole absoluutselt mingit mõtet ehitada 3–4 korrusest kõrgemaid hooneid; teatud juhtudel võib mõista sinna 8–10 korruse kõrgusele ronimist, kuid üle selle on sisuline vajadus ehitada ainult erinõudmistega tööstushooneid.
Öeldakse, et kinnisvara hinna määravad kolm tegurit: asukoht, asukoht ja asukoht. Mõelgem nüüd hetke selle väite tähenduse üle – pole suuremat tähtsust ehitise kvaliteedil ega muudel tingimustel, tähtis on ainult olemuselt täiesti sisutu, suuresti moest, tühikädinast ja luuludest koosnev mull…
Linnade planeerimine tänapäevases tähenduses algas ülemöödunud sajandil, vastureaktsioonina kapitalismi tõusust tingitud kiire arengu varjupoolena tekkinud probleemidele. Linnad muutusid kiiresti ebasanitaarseteks segadikeks ja polnud praktiliselt mingeid reegleid, mis oleksid takistanud mõne uue tööstusobjektiga kogu ümbruskonna rikkumist, teise akende ette üüratu müüri ehitamist või muid igas inimlikus skaalas sigadusteks kvalifitseeruvaid tegevusi.
Kõige suurem linnade arengut mõjutanud faktor oli ja on muidugi transpordi areng, kuid seda teemat olen natuke puudutanud ja puudutan ka edasipidi, seekord keskendugem aga elukeskkonna teistele aspektidele.
Küsime, et miks inimesed üldse linnas elavad? Kõik sellised ühelauselised vastused on muidugi hiigelsuur lihtsustus, kuid peamiselt sellepärast, et sobivad töökohad on linnas. (Ja linnas on töökohad peamiselt sellepärast, et seal on vajalike oskustega inimesed – ehk niimoodi, teadmiste, oskuste, tööstus-, haridus- ja kõikvõimaliku muu infrastruktuuri kontsentreerumise positiivse efekti võimendudes linnad arenenud ongi.)
Mitmendal korrusel me eelistaksime elada? Vastus on enamasti: teisel. Kõrgemal elamise argument on enamasti parem vaade, harvem, et seal on vaiksem. Teine korrus on enamikule inimestele selline sobiv kompromiss, et sinna pole kõrge ronida, samas kui privaatsust on rohkem – suvalised möödujad ei näe aknast sisse.
Tegelikult eelistaks suurem enamik elada oma aiaga majas; või ridamajas. Jah, on ka inimesi, kellele oma maalapp oleks vaid mõttetu kohustus. Ikkagi jõuame selleni, et ideaalne linnamaja oleks selline püramiid, mille esimese korruse ees on väike aiake, teisel hiigelsuur rõdu ja edasi kolmandal korrusel nende elamised, keda rohelus suuremat ei huvita.
Milleks me siis elame inetutes-ilmetutes üheksakorruselistes kastides? Tegelikult võiks küsida pigem nii, et miks on „paremad” elamised kusagil kaugemal ja mida lähemale kesklinnale, seda halvemaks elutingimused muutuvad?
Üks vastus oleks – vaesus. Teine, õelam vastus oleks – laiskus ja leppimine. Keskusele lähemal elades on suurem tõenäosus leida töökoht, kuhu jõudmiseks sa ei veeda olulist osa elust autos-bussis. (Hoopis iseküsimus on, et mida see inimene seal autost napilt avaramas kastis siis nii loomingulist ja edasiviivat teeb? Joob õlut ja toksib mõttetut iba lõustaraamatusse…?)
Ikkagi jõuame selleni, et linnade arengut on võimalik suunata ja inimeste elutingimusi hulga paremaks teha. Kõige teravamalt on seda näha Skandinaavias – ka seal kerkisid möödunud sajandi 50–60-ndatel (ehk varem kui endises NL-s) kõigi suuremate linnade servadesse omad Lasna-Musta-Õismäed. Ainult et ca 80-ndatel lammutati enamik neist maha – inimesed ei tahtnud neis elada. Kiiresti arenesid uued, madaltihedad linnaosad ja kel vähegi võimalik, kolisid paneeljõletistest ära. Ja kuna Skandinaavias tollal ikka päriselt oli inimene esikohal, olid neis uutes asumites meie jaoks kujuteldamatult hästi korraldatud transport ja soositi ettevõtluse (eriti väikeettevõtluse ja teeninduse) arengut.
Ja mida teeme meie? Linna keskele kerkib üks peletislik sebijapesa teise kõrvale. Osad neist peaksid olema kortermajad, aga õhtuti on ju selgelt näha, et ega seal keegi ei ela – aknad on pimedad.
Jah, tehakse ka uusi elumaju. Aga nende ruutmeetrihinnast enamiku moodustab ju see „asukoht” – ehk seda pinda on suhteliselt vähe ja seega saavutame vaid teravama majandusliku kihistumise.
Jah, linna keskel on ka elumaju. Seal elab ka täiesti normaalseid inimesi. Ainult et nende elukeskkond halveneb pidevalt. Mingid 50 varjundis hallid klaasist ja plekist peletised tungivad igast kandist peale, moodustades paljusilmalise sünge müüri, nii et taevast on veel näha ainult aknast ülespoole piiludes…
Küsimus on – miks me seda kõike teeme? See ei ole ei inimväärne ega isegi mitte odav. Kõrghoone konstruktsioonid on kallimad – me raiskame raha. Parkimiskohti ei ole, teed on umbes – me raiskame raha ja aega. Võidavad sellest jamas ainult parasiidid – kinnisvarahangeldajad. Ükskõik mis kandist seda vaadata, teeme me midagi kirjeldamatult umblolli.
Ja seda veel igas dimensioonis – halvemaks läheb kõigil, nii kesklinnaelanikel, siia päevaks kokku sõitval seltskonnal kui ülejäänud, tühjeneval Eestil. Ja sealjuures rõhutaks veelkord seda viimast – Eestis ei ole – kordan: ei ole – ruumiprobleemi. Eriti juhmidele kordan veel üks kord: Eestis EI OLE ruumiprobleemi, me oleme väga hõredalt asustatud maa.
Miks me siis lubame seda totakat hunnikut Ülemiste järve ja Tallinna lahe vahel? Miks me viime siin läbi mänguteooriast tuntud jõhkrat eksperimenti, kus iga hunnikusse juurdehüppaja võidab, samal ajal kui kõigil juba hunnikus olijatel läheb halvemaks? Vastused saavad olla: hoolimatus, korruptsioon, strateegilise mõtlemisvõime puudumine…
Olgu, me ei saa Tallinna kesklinnas kohe (st lähima generatsiooni jooksul) rakendada näiteks aedlinna põhimõtteid; võib-olla pole vaja ka – las jääda selliseks äraspidiseks vanalinnaks, pelutavaks näiteks, kui ebainimlik oli XXI sajandi alguse linnakeskkond…
Aga viimane aeg on karmilt pidurile astuda. Piiranguid, mis tuleks kõigile uusehitistele seada kohe ja olemasolevale mingi aja vältel tagasiulatuvalt, olen juba maininud: poolteist autoparkimiskohta korteri kohta, äripindadel ära näidata, et töötajatele ja klientidele on ette nähtud parkimisvõimalus, ja hoone kõrgus piirata näiteks 30 meetriga.
Ja lisaks tuleks õpetada linnaviletsusele teatud tänapäevase linnaplaneerimistarkvara kasutamist, mis võimaldab üsna lihtsalt hoomata, mida iga uus ehitis kaasa toob. Sealhulgas, palju see asendab taevavaadet olemasolevate ehitiste akendest morni halli seinaga. Õigesti rakendades oleks see üks väga hea kriteerium.“
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist