31.12.2021
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Võimalik, et kunagi loetakse just praegust aega XX sajandi lõpuks – kui mõtteliselt sai läbi aeg, mille vormisid I ja II maailmasõda ja tööstusrevolutsioon. Kui kõik näis kogu aeg pidurdamatult paremaks minevat.
Nojah, meie – nagu kogu Ida-Euroopa – jälgis suuremat osa sellest asjast okastraadi tagant. Kadedusega. Ja kui me peole saime, öeldakse meile sero venientibus ossa (hilja tulnuile kont). Me ei taha leppida kontidega; meil ei ole head aega olnudki. Ka see on üks aspekt mõistmaks, miks Ida-Euroopa suhtub tõrksalt klimakteeriumis vaevleva läänemaailma enesehävituslikesse asendustegevustesse.
Just asendustegevused on võib-olla kõige iseloomustavam sõna lõppeva aasta kohta. Ja siin, meil Eestis on see veel kuidagi eriti terav, sest ega tegelikult ikka ei oleks uskunud, et riiki satub valitsema nii haledalt võimetu seltskond.
Jah, sellest on niipalju „kasu”, et EKRE on tõusnud kõige populaarsemaks erakonnaks. Ent jutumärkides on see sõna sellepärast, et rõõmustamine tundub tegelikult kohatu – meil kõigil on halb ja me maksame praegu kokkukeeratava jama tagajärgi veel aastakümneid.
Mihhail Bulgakov pani ühel karmil tõehetkel ühe tegelase suhu sõnad (küll vene rahva kohta): „Küll me oleme üks loll rahvas! Lollidele ongi õpetust tarvis.” Kui energiahinnad pole piisavalt valus õpetus, et riiki tuleb valitseda mõtte ja perspektiivitundega, mitte lasta varastama kõige uhkemate ja tühjemate lubadustega esinev seltskond, siis ei aita enam tõesti miski…
Seda aastat iseloomustab jätkuv koroonapaanika ja vastuolulised, loogikavabad ja kiiresti muutuvad „meetmed”, mis kõlbavad kõige paremini ühiskonna lõhestamiseks. Me oleme saavutamas politsei muutumist miilitsaks; või millekski veel hullemaks – miilits üldiselt hoidis kirikutest eemale ega läinud naljalt oma jõudu näitama väikeste lastega naiste kallal.
Me oleme pannud proovile ka selle osa ühiskonna kannatuse, kes siiski suuremas osas tahaks valitsust usaldada ja mitte teha tühjast tüli – see kõik kestab liiga kaua, kõik lubadused (vaktsiinide-vaktsiinipasside osas) on osutunud tühjadeks ja tasapisi õiget hoogu sisse saav inflatsioon hakkab järjest rohkematele selgeks tegema, et tasuta lõunaid ei ole – piirangute tõttu tegematajäänu jagu oleme me vaesemad ja nii lihtne see ongi.
Võimalik, et kõige märgilisem aasta sündmus Eestis oli Terviseameti külmlao kobarkäkk ja veel kõige teravamalt ametkonna täielik süüdimatus. Tegelikult on täiesti võigas kuulata peaministrilaadse kobarkäki loba, et eelmised tegid, meie ei vastuta vähimatki.
Saate aru, isegi pärast okupatsiooni lõppu, kui sellisel suhtumisel oli sisuliselt ka alust, tehti midagi. Riiki vaadati selle pilguga, et kui kusagil kipuvad asjad väga halvaks minema, siis tuleb panna asjaga tegelema need, kes midagi ära teevad, ja kehtestada reeglid, mis tagavad sobiva tulemuse.
Kas nüüd võeti vastutusele konkreetsed inimesed, kes jama kokku keerasid? Ei, sellesuunalist uurimist eriti ei imiteeritudki. Süüdlased töötavad rõõmsalt edasi – ja kahjuks ei ole nali, et järgmise kobarkäki ettevalmistamise kallal. Kas võeti midagi ette, et sarnaseid asju rohkem ei juhtuks? Nalja teete või?!? Ei, natuke hambutut loba ja mõttetuid pabereid ja sisuliselt käib kõik samamoodi edasi.
Maailm meie ümber näib ka hulluks minevat. Millest alustada? Näiteks et kõik maailma liidrid sõitsid eralennukitega Glawgow’sse kokku, et lõkke ümber vihma välja tantsida? Kas seal otsustati midagi? Tegelikult ju mitte.
Euroopa idapiiril täristavad slaavi blatnoid relvi ja loobivad üle piiri prahti. Ja siis tulevad kalanäoga rääkima, et andke järele, muidu tulevad „sõjalised lahendused”. Ja siin võimu juurde sattunud vähendavad sõjalisi kulutusi… Kas nad loodavad siit häda korral jalga lasta või on nii kindlad, et saavad kvislingitena jätkata? Sest see on ainus loogika, alternatiiviks ju lihtsalt tappev lollus.
Ja seniilne Chamberlain Valges Majas on jälle valmis Sudeedimaa ära andma. Afganistani ju andis. Rumalalt, saamatult, käpardlikult. Kui Venemaa võimuleupitatud seltskond suutis vastu pidada kolm aastat, siis USA klounid jooksid laiali enne, kui USA sõdurid minema said. Arvake ära, mis riigil maailmas on nüüd inimese kohta kõige rohkem moodsaid lahingukoptereid ja üldse kaasaegset sõjatehnikat?
Ja migrandikaubandus üle Vahemere käib edasi vaatamata kogu koroonale. Kas nad kannavad maski ja kas keegi testib neid?
Kõige hullem on sealjuures, et löögi all on need, kes kogu seda jama üleval peavad – valge haritud keskklass. Ravimifirmade omanikud rikastuvad, miljardäre on juurde tulnud. Keda tabavad kõige valusamalt koroonapiirangud ja energiahinna tõus? Ikka seda palgasaajat, kes ei kvalifitseeru ka „uue maailmakorra” lemmikinimeseks – toetuse saajaks. Ehk sõltlaseks, ülalpeetavaks, kes loomulikult hääletab nende poolt, kes lubavad töötegijaid rohkem pigistada.
Eriti lootusetuks muudab kasvõi sellesama elektrihinna ümber toimuva, et teadjaid üldse ei kuulata või ei taheta kuulda. Nüüdseks vähemalt paarkümmend aastat on üsna täpselt teada, et praegustes elektrivõrkudes algavad probleemid, kui ennustamatult töötavate rämpsallikate osakaal ületab ca 12-15 %. Veel edasi, ja kui tuul puhub ja päike paistab, ei maksa elekter midagi, ja kui seda rämpselektrit ei ole, lendab hind lakke. (Sest valida on, kas suuri jaamu tühjalt käia lasta või muretseda vastav kogus kallimaid ja ebaökonoomsemaid kiirkäivitatavaid allikaid.)
Ja sellal, kui tööstusrevolutsiooni algusest peale on tegeletud energiavarustuse stabiliseerimisega, teeme meie täiesti vastupidist ja siis hakkame ennast nöökima sõnulseletamatult idiootliku burleskibörsiga. Ja isegi kui see käkk on muutunud ilmselgelt valusaks alatuseks, mida kadestaksid kõik suurpetturid ajaloos, ei jätku kellelgi julgust ja pealehakkamist see laiali lüüa.
Midagi positiivset? Mingi nihe näib olevat inimeste teadvuses siiski toimunud. Isegi muidu täiesti marutõbistelt inimsoo vaenlastelt on ilmunud täiesti mõistlikke artikleid – ju siis on läinud dissonants reaalsuse ja „partei peajoone” vahel talumatult suureks.
Üldiselt on suurem hulk rahvast nõus, et – kõige pehmemalt öeldes – valitsus võiks parem olla. Et need aastakümneid teineteisele vastandunud erakonnad on tõesti ühe tagumiku kaks kannikat ja Eesti on nüüd nende vahel, teate küll kus.
Ja kusagil sügavamal endiselt hingitsevat vaimset tervist näitab ka see, kui kiiresti ja üksmeelselt unustati eelmine presidendilaadne toode.
Ja on alanud diskussioon tuumaenergeetika üle. Öeldakse küll, et esimene pääsuke (või sääsk või vihmauss) ei too veel kevadet, aga loota ju võib, et me suudame otstarbekalt ja mõistlikult käituda pisut enne, kui kõik muud võimalused on ammendatud.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist