06.12.2019
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller jätkab oma ekskursiooni digimaailma telgitagustesse.
„Seda teemat on tõstatatud sellest ajast, kui internet laiemalt levima hakkas ja digiväljaannete juurde tekkisid anonüümsed kommentaariumid. Võib-olla tõesti päris esimestel kuudel oli kõik korras. Aga siis avastasid igasugused manipuleerijad, elukutselised virisejad ja maniakaalsed käkikeerajad uue viljaka tööpõllu.
Viimati avaldas Hans H. Luik (26.11 ERR) üsna huvitavat statistikat, mis põhimõtteliselt kattub kõigi minu kätte sattunud rahvusvaheliste uuringutega; ainus väike etteheide on teatud naiivsus, sest „päris tegijad” (näiteks Vene trollid, aga ka kõik teised selle tehnilise võimekusega tegelased) muudavad IP-põhise lähtekoha määramise võimatuks.
Muidugi tuleks kogu anonüümne kommenteerimine lihtsalt kinni panna. Jah, iga kord, kui mõni suurem väljaanne seda ettevaatlikult on teha proovinud, algab hirmus kisa demokraatia ja sõnavabaduse piiramise pärast. Ja seda veavad teinekord korralikud ausameelsed inimesed (esimeseks pähetulnud näiteks sel teemal korduvalt sõna võtnud Mihhail Lotman)… kes ilmselt ei saa aru probleemi olemuses – sest julgelt üle 90% ilmuvatest kommentaaridest ei ole sisuliselt mingit pistmist „rahva vaba eneseväljendusega”, need on elukutseliste kirjutatud.
Kordan veel kord: rohkem kui üheksa kümnendikku anonüümsetest kommentaaridest pärineb peamiselt kolmest allikast: Vene trollivabrikud, kohalikud huvigrupid ja patoloogilised nurisejad. Missugune jumalik ettenägelikkus leiab sealt tõelise rahva hääle? Leiab selle jauramise keskelt selle mõttega kirjutatud vaikse, viisaka ja seetõttu veel eriti väljapaistmatu pärisinimese loomingu?
(Täpsustus: samas on küllalt kohti, mis toimivad anonüümsena suurepäraselt – alates näiteks kirjandus- või spordifoorumitest ja lõpetades retseptinurgaga. Tavaliselt neid modereeritakse, reklaam ja liiga loll jutt kustutatakse ja ka üldisemas mõttes ei ole sealt otsida erilist raha, võimu või eneseteostus, mis eelpoolmainitud sarisolkijad tegutsema paneb.)
Kõik väljaanded nii Eestis kui laias maailmas on jõudnud sellele kurvale järeldusele, kui on vähegi võtnud vaevaks uurida, kes õieti kommentaare kirjutavad. Patoloogiliste tegelastega on kõige lihtsam, nende tehniline võimekus on kõige madalam ja selgelt on näha, et ühelt aadressilt tuleb pidev kommentaaride vool. Paarkümmend pole mingi tase, on jälgitud (arusaadavalt on see enamasti rangelt võttes ebaseaduslik), kuidas mõni äralennanud katusega tegelane pongestab päevas mitusada kommentaari.
Kui maailmast otsida, siis leidub hämmastavalt palju inimesi, kes on tagantjärele või mingil ausushetkel tunnistanud, et selle või teise poliitilise rühmituse või firma heaks töötades oli osa nende tööst kirjutada iga kuu tuhandeid kommentaare. Nendega on natuke raskem – sa saad teinekord legaalselt teada vaid, et need tulevad selle või teise suure asutuse aadressilt. Harva läheb nii hästi, et näed aknast, et kui selle või teise poliitiku meeskond lõunale läheb, lakkab ka kommentaaride sadu teda puudutava artikli juures…
Hoopis tõsisemaks probleemiks on trollivabrikud ja eriti meile on väga suureks ohuks muidugi meie peamine vaenlane, pidevalt meie siseasjadesse pahatahtlikult sekkuv Venemaa. Kõigepealt, Eestis reeglina ei ole ühelgi avalikkusega manipuleerijal sellist tehnilist võimekust. Osaliselt muidugi sellepärast, et seda ei ole vaja – näevad ajakirjanikud, et suunatud kommentaarid tulevad kõik ühelt IP-lt – no ja mis siis? Parastavad-hõiguvad paar artiklit ja kõik läheb samamoodi edasi. Ei ole ka vaja mingit korralikku automaatikat – erakondade juures on omad vabatahtlikud-entusiastid ja seni on Eestis odavam elusale pärdikule käsk kätte anda; Tallinna linnavalitsuses on terve majatäis kasutuid troppe – milleks robotit häälestada? Las kribavad.
Kõigil suurematel firmadel on oma PR-meeskond, kelle ülesanne on muuhulgas firma reklaamile taga kiita ja üritada iga kriitikanoolt või sigaduse väljatulekut uputada autori sõimamisse ja mahategemisse ning lihtlabasesse, kõvahäälsesse ja mõõdutundetusse valetamisse ja kiunumisse.
Trollivabrik aga teeb seda kõike veel suurusjärgu tõhusamalt. Esiteks jälgitakse meediat poolautomaatselt – skaneeritakse märksõnu ja teatud inimesi ja suunatakse leitu kontrolli. Esimese taseme lugeja annab märksõnalised soovitused ja saadab viited edasi. Tema või keegi teine otsustab, kas ja kui palju silmajäänut kommenteeritakse. Kõige madalamal tasemel näiteks saavad kõik, kes Venemaast millagi halvasti on arvanud, mõne kommentaari nagu „ahh, miks teda avaldatakse”, „see grafomaan võiks vähemalt kirjutada asjadest, mida teab” või „issand kui loll tekst”. Kusjuures pean vajalikuks rõhutada, et lugeja sellest õigesti aru saaks – see on juba sisuliselt täielikult automatiseeritud, see „demokraatlikult vaba sõna” ilmub kommentaariumisse juba praktiliselt inimese sekkumiseta. Ka minul käib võrgus järel justkui mingi pühendunud punt tigedaid madalalaubalisi pärdikuid.
Kui artikkel on tõsisem ja kellelgi on valus, vajutatakse järgmist nuppu. Nüüd ilmub juba kümneid pealtnäha eripalgelisi kommentaare justkui erinevatelt inimestel. Tegelikult on ka see suuresti automatiseeritud – kasutatakse samu põhju, mida ainult kohandatakse konkreetse artikli vastu. Jah, siin on loominguline moment suurem, kuid sedagi haldab hästitoimivas trollivabrikus üks inimene, kes samal ajal tegeleb kümne sarnasega korraga. Ta määrab kommentaaride ilmumise keskmise sageduse (masin valib nimesid ja nihutab natuke suvaliselt aegu, et muster liiga silmatorkav ei oleks) ja vaatab vastuste järgi, kas need vajavad omakorda vastust või on vaja natuke suunda muuta. Nalja saab siin siis, kui skriptid mingil põhjusel rikki lähevad ja korraga on kommentaariumis kümneid või sadu täpselt ühesuguse sisuga kommentaare või vastupidi, ühe nime all on ilmunud kümneid või sadu eripalgelisi kommentaare; ja need näivad üksteisega vaidlevat ja isegi dialoogi pidavat ja kõik näib esmapilgul isegi peaaegu nagu päris…
Ja need, muide, ei tule ühest kohast. Need ei tule isegi suvalistelt aadressidelt üle maailma (mis oleks ka kahtlane, sest olgu, üks eestlane kirjutab kusagil Tai hotelli wifi otsas, aga jama, kui kõik nad on Birmast Paraguayni). Vene trollivabrikul on Eestis tõenäoliselt sadu nn proxisid, st suvalisi internetiühendusi, millelt justkui oleks kommentaar saadetud. Ja kuna neid on nii palju, suudab vast ainult kaitsepolitsei sellest tervikpildi saada, üksikule meediaväljaandele on sellised kommentaarid paljus eristamatud mainitud patoloogiliste kommenteeerijate produktsioonist.
Kokkuvõtlikult – anonüümse kommentaariumi lugemine on üks lollimaid tegevusi, mida üldse teha võib. Ja sellel masinate ja maniakkide õnneliku kombinatsiooni genereeritud saastal pole absoluutselt mingit seost sõnavabaduse või demokraatiaga.
Ja muidugi pole see veel kõik.“