18.01.2020
Kirjanik ja kolumnist Ats Miller.
Kirjanik Ats Miller jätkab digiajastul toimuva analüüsi.
„Uus aastanumber on ette keeranud ja kuigi kümnend peaks vahetuma aasta pärast, on ikkagi laias laastus viiendik uuest sajandist juba läbi.
Me elame 21. sajandis ja tööstusriigis – me elame kesk arvuteid, globaalset sidet ja kiiresti pealetungivat tehisintellekti. Me elame virtuaalreaalsuse künnisel. Meile on oluline teada, kuidas kõige selle keskel toime tulla – sealjuures toimuvat mõistvate ja asjast üle käivate teadvuslike olevustena, mitte (Charles Strossi sõnadega) tulevikušokis primaatidena.
Lubatagu kõigepealt paar sõna sissejuhatuseks ja pisut kokku võtta, mida sai puudutatud eelmistes osades, enne jõulusaginat.
Inimesena, kel on olnud võimalik 42 aastat IT-s suuremal-vähemal määral kaasa lüüa, on natuke nukker jälgida, kuidas Murphy ruulib – kõik, mis saab untsu minna, läheb.
Ei, vanasti ei olnud muru rohelisem! Taevas ei olnud sinisem ka. Kas tüdrukud olid kenamad, on alati vaieldav, ja siin ajab pildi segaseks, et mehel kasvab koos vanusega ka vaadatavate naiste arv.
Elu on üldiselt paremaks läinud. Ja arvutid on tõega vingelt arenenud. Oleme tulnud ikka väga kaugele perfokaartide ja saale täitvate surisevate monstrumite ajast, mille peal 1977. aastal 9. klassis Gustav Adolfi Gümnaasiumis Fortrani hakkasin õppima.
Juba ligi 20 aastat tagasi küsis tollane Nokia juht ühel ülemaailmsel IT-inimeste kokkutulekul esinedes, et mida ühist on raadiolambil, Vabadusesambal ja kaasaegsel mobiiltelefonil? Vastus oli, et kui mobiiltelefon teha raadiolampidel, tuleks see sama suur kui Vabadusesammas.
Me tahtsime ülemaailmseid infovõrke. Saimegi. Aga need on täis võltsinfot, esoteerikat, pornot ja lihtlabast prahti. Me tahtsime üle maailma kõigile kirju saata, nii et need silmapilk kohale jõuaksid. Aga kohe pidime nägema hirmsat vaeva rämpskirjade uputusega. Me tahtsime, et igaüks saaks vabalt oma mõtteid väljendada. Aga saime võltssõnavabaduse, kus inimese hääl upub masinate ja maniakkide genereeritud verbaalsesse oksesse.
Me tahtsime võimalust oma mõtteid sõpradele lugemiseks üles panna. Saimegi – blogid, mis elavalt demonstreerivad, et enamikul inimestest ei ole absoluutselt mitte midagi asjalikku öelda. Me tahtsime võimalust aeg-ajalt oma tuttavate eludest midagi teada saada. Selle asemel saime taas nende kõige tüütumate mölapidamatuse pluss toidu- ja kassipildid, segatuna „kaubanduslike teadaannetega”.
Teisalt – me tõesti pääseme ülimalt lihtsalt ligi suurele osale inimkonna teadmistest. Me tõesti saame teisel mandril elava tuttavaga kasvõi iga päev videokanali kaudu suhelda, ilma et see rahakotti laastaks. Me raiskame rahaasju ajades siiski suhteliselt vähe aega tolmustes pankades nüride ennasttäis ametnike järele oodates. Me saame suurema osa dokumente korda aetud kodust, mitte kopituselõhnalistes valitsusasutustes uimaste bürokraatide nööki taludes.
Hoiab ikka meeletult aega kokku, kui ma kasvõi seda artiklit kirjutades saan keskenduda sellele, mida öelda tahan, selle asemel, et kogu aeg jälgida, et paberile tekkinud suta-puta ligikaudugi hallatav oleks, kui ükskord seda masinal puhtalt ümber lööma hakkan, või et mul tuleks võib-olla õige mitu korda raamatukogus käia, et kõik väited ja viited minimaalseltki üle kontrollida.
Paar lihtsat põhimõtet:
1. Ära vajuta ühtki tundmatut linki! Tõsiselt. Jah, kui sa ise midagi otsid, aga suured otsingumootorid vahendavad väga harva otseselt pahatahtlikke linke.
2. Kui vähegi saad, väldi saite, mis sult midagi küsivad. Kui sa just pead mailiaadressi sisestama, kasuta mõnd varukonto aadressi, mis ongi mõeldud rämpsu jaoks.
3. Tee stabiilselt varukoopiaid. Ja hoia vähemalt üks neist off-line, ehk arvutiga ühendamata. Näiteks nn krüptoviirused võivad ära rikkuda kõik arvutiga ühendatud salvestid. (Need ei pääse ligi näiteks Maci Time-Machine’ile, kuid see on pikem jutt, millest mõnes järgmises osas.)
4. Ära võta tõe pähe midagi, mida arvutis-internetis näed! Enamik sellest on saast, suur osa veel pahatahtlik. Ja ka ülejäänust on enamus kasutu. Vabandatagu see ammu viledaks nühitud mõttekujund, aga internetis sobrades oled nagu kullakaevur, kes töötab suurlinna kanalisatsioonivõrgus.
5. Kontrolli kõike. Eriti, mis puutub rahasse ja su privaatsusse. Kas palve midagi teha tuleb ikka su sõbralt või ametiisikult? Häält on veel suhteliselt raske järele teha, nii et kui kahtled, helista ja küsi üle.
6. Vaheta kõik – mitte ainult paroolid, vaid ka kontod! – iga viie, hiljemalt kümne aasta tagant välja.
See lause on pärit aastast 2011, kui Twitteril oli selline piirang, ja seda ütles Peter Thiel, üks PayPali asutajatest.
Sellega seoses tasub meelde tuletada veel paarkümmend aastat vanemat mõttehüperbooli, mis ammu anekdoodiks vormunud – kui arvutitööstus tahab hea välja näha, kõlab võrdlus autotööstusega umbes nii, et kui nemad areneksid samas tempos, sõidaksime me linnade vahel 64-realistel teedel mitmekordse helikiirusega… mille peale autotootjad mühatavad, et kes tahaks sõita autoga, mis kräshib kaks korda päevas… (Vabandatagu see toortõlge – kõlab nii selgemalt…)
See lause juhib peale otsese nukra tõdemuse – et ise maailmas ringiliikumise vabaduse asemel oleme saanud selle viletsa aseaine pihunühkerdamise näol – veel ka paradigma muutuseni. Kus käib „elu”? Kus lüüakse lahinguid? Just – IT-maailm on muutunud sõjatandriks. Sõda võib olla võidetud või kaotatud enne, kui „lendavad autod”, lahingulennukid mängu tulevad.
Miks said – kui kõige tuntum näide valida – indiaanlased praktiliselt alati lüüa, kuigi nad olid üldiselt paremad sõdurid, kui suvaline mundrisse topitud asunikunolk? Isegi mitte sellepärast, et nolgile anti kätte püss – püsse oli ka indiaanlastel. Küsimus oli selles, kus püsse toodeti (no ja muidugi kõike sellega kaasas käivat). Sisuliselt otsustasid šotlased kaks sajandit tagasi mitte ise jamandada, vaid minna maailma valitsema koos inglastega. Samamoodi – jäädes sealjuures iseendaks – tuleb meil maailma hetkel tulevikkumääravaimas arengus nii palju kui võimalik kaasa lüüa.“