“Ausast peaprokurörist” sai poliitikas süvariiklik intrigant

Teisipäeval saabus teade, et Isamaa otsustas lõpuks oma sisemist õhku puhastada ning pani ühtsust lõhkuvatele “parempoolsetele” sule sappa. Tegu on erakonna siseasjaga, aga üks isik väärib tähelepanu, ja see on riigi peaprokuröri kohalt poliitikasse tulnud Lavly Perling.

Kahtlemata on endisel peaprokuröril õigus poliitikasse minna, ainult et tagasi justiitssüsteemi vist enam mtte. Vanasti oli käibel fraas “Inimesest võib saada miilits, aga miilitsast inimest enam mitte.” Seda ütlust parafraseerides tuleks nentida, et Perling justiitsüsteemis mõjuks sama halvasti nagu Karmen Joller perearstina – kliendil-patsiendil peaks nende-poolse teenindamise saamiseks olema “õige” maailmavaade.

Perlingu puhul on küsimus milleski muus: tema minevikus. Kui ta oli riigi peaprokurör, süüdistati teda poliitilises kallutatuses. Kaudselt tõestas Perling seda kohe ametist lahkudes, kui ta ühines ühe kindla maailmavaatega (mis polnud mitte Isamaa konservatism, vaid “parempoolsete” neoliberalism) ning asus üht erakonda seestpoolt lõhkuma, mille eest ta ka välja heideti.

On väheusutav, et prokuröri ametit pidades oli Perling aus ja sõltumatu professionaal ning intriigitsemine sai alguse alles siis, kui ta poliitikasse läks. Ilmselt oli ta juba tähtsas prokuröriametis kallutatud ja ebaprofessionaalne ametnik. Üleöö täiesti teistsuguseks inimeseks ei muututa.

Oluline on see, et endine peaprokurör kohe oma karjääri alguses kohe põrus. Teine intrigant Siim Valmar Kiisler oli vähemalt pikka aega Isamaas ja omab ehk teatud moraalset õigust erakonda suunata, kuid Perling läks ühte parteisse ja hakkas kohe selle ühtsust lõhkuma, mis näitab ka tema moraalitust.

Sotsiaalmeedias juba küsitakse – kas nüüd “kahesajasse”? See on kogu väljavisatute kamba puhul üsna tõenäoline, sest seda kahesajalist laadungit pannakse nüüd ju kõikvõimalikest karvastest ja sulelistest kokku, et poliitprojekt Reformierakonnale valimistejärgse koalitsioonipartneri tekitamiseks ikka auru all püsiks.

UU