26.01.2020
2015. aasta. Migrandid saabuvad Malmösse.
Rootsi heaoluühiskonda on vasakpoolsed sageli eeskujuks toonud, sealhulgas ka Ameerikas. Pärast 2015. aasta rändekriisi, kui Süüria pagulased ujutasid Rootsi üle, seisab riik nüüd kriisi ees, mis ohustab kogu heaoluriigi mudelit.
Rootsis oli 2015. aastal 9,7 miljonit elanikku, seda enne, kui riik võttis vastu 162 000 varjupaigataotlejat. 70% neist olid pärit Süüriast, Afganistanist ja Iraagist, sama protsent neist varjupaigataotlejatest olid ka mehed. Rändekriis lõi jätkusuutmatu rahalise ja sotsiaalse olukorra, mis pani Rootsi poliitilise eliidi ümbermõtestama oma seisukohta varjupaigarände osas, mis seni oli olnud äärmiselt liberaalne.
Varjupaigaalane ränne on sellest hoolimata jätkunud. Aastatel 2016–2018 on Rootsis varjupaika taotlenud üle 70 000 täiendava migrandi ja üle 105 000 varjupaiga taotleja on saanud varjupaiga.
Rändel on suur demograafiline mõju, mis mõjutab Rootsi rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti, samuti hävitav majanduslik mõju Rootsi heaoluriigile.
Demograafiline mõju on näha sellistes linnades nagu Rootsi suuruselt suuruselt kolmas linn Malmö, kus välismaise taustaga inimeste osa (välismaal sündinud või mõlemad vanemad sündinud välismaal) on kasvanud 31,9 protsendilt 2002. aastal 45,9 protsendini täna.
2018. aastal oli Rootsis juba kolm omavalitsust, kus enamus elanikkonnast on välismaa taustaga: Botkyrka, Södertälje ja Haparanda. Seal tekib juba küsimus, kuidas integreerida välismaalasi, kui suurem osa linna inimestest on võõra taustaga. Malmö põhikooliõpilastest on 51% sündinud välismaal või on nende mõlemad vanemad võõrsil sündinud.
Põlvkonna jooksul on Rootsi suuruselt kolmandas linnas rahvastik muutumas välismaiseks enamuseks. Kuidas toimub sisserändajate integreerimine siis ja kes kellesse seal siis integreerub?
Sisserändajate integreerimine Rootsi ühiskonda on läbi kukkunud – sellega nõustuvad nii eksperdid kui ka poliitikud. 2018. aasta märtsis olid 58% registreeritud töötutest sündinud väljaspool Rootsit, ehkki rühma osatähtsus elanikkonnas on vaid 23%. 2018. aastal oli välismaal sündinud rootslaste töötuse määr 15,4%, Rootsis sündinud rootslaste töötuse määr 3,8%.
EBO seadus (Lagen om eget boende – “Iseseisva elu seadus”) lubab varjupaigataotlejatel asuda elama ükskõik kuhu. Sisserändajad asuvad sageli elama piirkondadesse, kuhu on juba ees teised sisserändajad, osalt madalate eluasemehindade tõttu nendes piirkondades ja osalt seetõttu, et sisserändajatel on seal lihtsam oma kogukonda elama asuda. See protsess tugevdab nii segregatsiooni kui ka loob sisserändajate enklaave Rootsis.
Suur ümberasujate sissevool koos ebaõnnestunud integratsioonipoliitikaga on tekitanud kultuurilised tagajärjed, kus Rootsi kultuur on nii kiirete muutuste surve all kui ka ise oma identiteedi kahtluse alla seadnud. Paljudes piirkondades, kus sisserändajaid on enamuses, pole Rootsi kultuuri säilimise võimalust, sest elanikkonna kultuur erineb selgelt Rootsi kultuurist. Selle tulemuseks on muu hulgas keele muutumine ja pühade avalikud tähistamised.
Mitu Rootsi väljakujunenud meediaväljaannet avaldasid mullu juunis artikleid, ülistades Eid-al-Fitrit – püha, mis lõpeb ramadaani islami paastukuu. Rootsi tuntud ettevõtted, näiteks Arla Foods, ICA ja COOP, avaldasid pühade jaoks oma veebisaitidel vastavad retseptid.
Mitu häält on juba soovitanud, et moslemi püha Eid-al-Fitr peaks Rootsis olema riiklik püha. Need hääled on tulnud sotsiaaldemokraatidelt ja Rootsi kirikult – kahelt institutsioonilt, millel on Rootsi ühiskonnas suur mõju. Ehkki Eid-al-Fitrist pole saanud riigipüha, otsustasid mitmed omavalitsused seda tähistada.
Kuni rootslased on rahvana eksisteerinud, on side oma esivanemate naabri Soomega olnud tugev ja soome keel on siin olnud populaarsuselt teine. 2018. aastal märkis keeleteadlane Mikael Parkvall, et araabia keel on nüüd Rootsi populaarsuselt teine keel. Samal ajal õpivad paljud Rootsis sündinud lapsed rootsi keelt nii halvasti, et ei oska seda õigesti rääkida, sest mõnes eelkoolis ja klassikoolis pole rootsi keelt piisavalt. See probleem süveneb kiiresti.
Mitte ainult Rootsi ühiskond ei näe kümne aasta pärast radikaalselt teistsugune välja – ka Rootsi heaoluriik, mis on olnud kogu maailmas tuntud Rootsi riigi tunnusjoonena, muutub või võib-olla isegi kaob järk-järgult.
Rootsi heaoluriigi aluseks olevad arvutused põhinevad eeldusel, et enamus täistööajaga töötavaid täiskasvanuid maksab riigile tulumaksu. See, mida riik saab, peab olema suurem kui see, mida ta maksab välja mitmesuguste hoolekandetoetuste ja abimaksetena. Kui suur hulk hoolekandetoetusi saavaid inimesi ei leia tööd või pole nõus töötama, tekib kriis. Just see on juhtunud Rootsis oma liberaalse sisserändepoliitika tõttu.
Rootsi meedias esile tõstetud näide on Filipstad, rohkem kui 10 000 elanikuga vald. Seal on välismaise taustaga elanike osakaal kasvanud 8,5% -lt 2002. aastal 22,7% -ni 2018. aastal. Aastatel 2012–2018 vähenes Rootsis sündinute grupp 640 inimese võrra, välismaal sündinute grupp aga kasvas 963 võrra. Filipstadist väljakolijad on Rootsi päritolu ja tööealised.
Samal ajal on Filipstadi linnajuht Claes Hultgren mures, et äsja saabunud migrantidel pole tööturule sisenemiseks vajalikke oskusi. Tagajärjeks sellistele omavalitsustele nagu Filipstad on see, et nad peavad seejärel kärpima hoolekandeteenuseid, mida omavalitsus osutab.
Filipstad pole ainus omavalitsus, kes kannatab eelarvekärbete all. Rootsi omavalitsuste ja piirkondade ühingu (SKR) raporti kohaselt on 2023. aastal omavalitsuste ja piirkondlike eelarvete defitsiit 43 miljardit Rootsi krooni (umbes 4,6 miljardit dollarit), kui kulud suurenevad vastavalt rahvaarvu kasvule ja riigile ei teki lisaks rohkem ressursse kui juba kavandatud.
11 699 elanikuga Rootsi omavalitsuses Strömsundis asuv sotsiaaldemokraatide munitsipaalvolinik hoiatas: “Kõik kulud kannavad omavalitsused. Kuigi põliselanike seas pole meil vallas kunagi olnud nii madalat töötust, oleme siiski põlvili ja seletus on, et ka välismaal sündinute seas ei olnud meil kunagi nii kõrge tööpuudus. Ja nad jääva riigitoele elama, mis praegu on paljudele eluaegne tugi. ”
Jönköpingi rahvusvahelise ärikooli majandusprofessor Charlotta Mellander märkis omavalitsuste majanduskriisi kohta järgmist:
“See ei ole midagi, mis juhtus üleöö, kuid omavalitsuste rahandust on pikka aega koormatud. Kuid olukorda on mõjutanud 2015. aasta pagulaste vastuvõtt, kus algusest peale kõige rohkem vastu võtnud omavalitsustel olid tingimused tööturu ja integratsiooni osas kehvad. Ja see on olukorra veelgi raskemaks muutnud. ”
Selle uue kümnendi alguses seisab Rootsi liigse rände ja ebaõnnestunud integratsioonipoliitikaga radikaalsete kultuuriliste ja majanduslike muutustega silmitsi, selliste muutustega, mis muudavad riigi põhjalikult.
Rootsi regioonides toimub islamiseerimine pidevalt ja seda, kui palju see mõjutab Rootsi ühiskonda, panevad paika 2020. aastate jooksul tehtavad poliitilised otsused.
Kas moslemiriikidest sisseränne Rootsi jätkub? Kas Rootsi võimud jätkavad islami kultuuri toetamist maksurahadega? Kas immigrandid võtavad omaks Rootsi kultuuri või jätkub ebaõnnestunud integratsioonipoliiitika ja rootslased võtavad üha enam omaks islami kultuuri?
Nende kahe kultuuri vahel on suured konfliktid, nii et islami kultuuri laienemine Rootsis tekitab kahtlemata mitmesuguseid rahutusi. Tänapäeval on islamikultuuri ja Rootsi kultuuri vahel rohkem vastuolusid kui sarnasusi. Segregatsioon on tugev ja mošeed on islami ja Rootsi väärtuste vaheliste kultuurikonfliktide tõttu korduvalt skandaalidesse sattunud.
Uus kümnend on seetõttu Rootsi jaoks nii ebastabiilne kui ka otsustav ning sisaldab paratamatult toimuvaid suuri poliitilisi, kultuurilisi ja majanduslikke muutusi.
Selle loo autor Nima Gholam Ali Pour on Rootsi Malmö valla Rootsi Demokraatide poliitiline nõunik. Ta on Rootsi raamatute “Därför är mångkultur förtryck” (“Miks multikultuursus on rõhumine”) ja “Allah bestämmer inte i Sverige” (“Allah ei otsusta Rootsis”) autor.