Avalik saladus – võõrtööjõudu on vaja, sest nad töötavad pikemalt ja neile saab vähem maksta

Kell 18.30 askeldavad Tallinn-Väikeses ehitusplatsil töömehed ja kõlab ukraina keel. Kohalikud on juba kodus. Nemad töötavad läänelikus, võõrtöölised sovjetlikus tööruumis.

Tööandjad kiidavad ukrainlasi – kõvad töömehed, valmis töötama 10-12 tundi ja nädalavahetustel, eestimaised töömehed ei saa ligigi. Aga mida ongi ukrainlastel teha, pered kaugel, elatakse ühiskorteris ja raha teenimiseks ju siia tuldigi. Muidugi tööle!

Ainult et kümme tundi töötanud töömees on juba väsinud, ta ei märka liikuma hakanud paneeli õigeaegselt või hoiab elektritööriistu hooletumalt väsinud kätes – õnnetus on kergem tulema. Pikk tööpäev võib meeldida nii ettevõtjale kui ehitajale, aga inimorganism nõuab ka puhkust. Ületunde korraldades seatakse ohtu töömees.

Meie töömehed elavad juba läänelikus töökeskkonnas, kus nad on igati kaitstud, võõrtöölised aga teevad siingi tööd edasi oma kodumaa mentaliteedi järgi, kus eeskirju eiratakse. Meil pole põhjust millegi üle uhke olla – me pakume võõrtöölistele kehvemaid tingimusi kui endile, seega kasutame orjatööjõudu. Või siis kuulekaid sulaseid.

Tööandjad õigustavad igati vöörtööliste siiatoomist – ilma nendeta ei areneks me majanduslikult, sest töökätest on puudus, ja põllumehed väidavad koguni, et ukrainlased tagavad Eesti toidujulgeoleku (!?). Need on osavad ettekäänded, et varjata ühte – võõrtöölised töötavad nurisemata pikemalt ja väiksema raha eest.

Kui asi oleks ainult töökätes, siis toodaks Soomest tagasi sinna läinud eestlased, keda Soome hindab. Aga seda ei tehta, sest neile tuleks konkurentsivõimelist palka maksta. Kuidas ka ei vaataks, võõrtööjõu ainus eelis on madalamad palgad. Ettevõtjad ei hiilga ka seaduskuulelikkusega, sest töökohtadel kontrollitud välistööjõu seas on leitud palju rikkumisi.

Soomlased läksid kord Rootsi tööle. Nende asemele läksid eestlased. Nüüd tulevad siia ukrainlased. Kunagi lähevad Ukrainasse usbekid ja tadžikid. Keegi ei üritagi seda nõiaringi purustada.

Ometigi saaks seda teha, kui kui üritada omaenda maa töökätega toime tulla. Võtta näiteks maasikapõllule eestlased. Jah, majandusmudelit tuleb muuta. Võib-olla ei saa nii suurt tulu kui ukrainlastega marju korjates ja ei saa teha investeeringuid ega areneda.

Aga kas on alati seda tarvis? Me ei pea Eestisse Silicon Valleyd tegema ja poolt maailma siia kokku vedama. Teeme oma väikese, aga efektiivse majanduse 1,3 miljonile inimesele. Riigil on mõtet areneda seni, kuni see on kodanikkonnale vajalik ja tulutoov. Milleks meile ohtralt tehaseid ja kümneid tuhandeid uusi töökäsi (ja kannatavat keskkonda), kui areng hakkab toitma juba paljusid, kes pole Eestiga seni seotud olnud?

Kas Eesti ettevõtjate seas on veel ettevõtlikke inimesi, kes tegutseks kõike eelpool toodut arvestades? Võime oleme ettevõtlikkuse vahetanud projektikirjutamise ja eurorahade saamise vastu?

Kui oleme, siis võiks ka ära öelda, et neid ukrainlasi on meile vaja, sest neile saab vähem maksta ja kauem tööle sundida, ja nad on sellega nõus. Oleks vähemalt aus.