22.08.2025
Kus asub bürokraatia kodu?
Tavakodanike mõtetes on aastaid üleval küsimus, mille ümber meedias tammutakse ja nämmutatakse, kuid mida keegi ei julge või ei taha otsesõnu välja öelda.
Raske on hinnata, kas väljaütlemise vältimise taga on ajakirjaniku hirm töökohalt kinga saada või väljaande hirm muutuda üldiseks avaliku sektori tagakiusamise ohvriks ehk siis persona non grataks.
Murraks siis selle vaikuse ja ütleks otse välja – olukord on jõudnud niikaugele, et enesega rahulolust, rahamägedest ning rammusast ninaesisest röhitsev avalik sektor on kaotanud igasuguse enesekontrolli. Ja kuna ka suunajad ehk siis valitud rahvaesindajad on samuti avaliku sektori osa ning saavad palka ning hüvesid samast katlast, ongi ring täis ja otsad vees.
Viimaseks tilgaks karikasse tavakodaniku vaatenurgast oli Tervisekassa laristamisskandaal, kus avalikustati 209,8 miljoni eurose eelarve puudujäägiga riigiasutuse raha pillamine vasakule ja paremale. Kuigi 2,5-miljardilise aastaeelarve juures mõni miljon siia-sinna polegi suures pildis teab mis suur häda, aga sellegipoolest.
Häda tundub olevat hoopistükkis selles, et raha ja rahanumbrid on avaliku sektori töötajate jaoks mingid abstraktsed nähtused. Inimlikult on see vägagi mõistetav, sest lõppkokkuvõttes puudutab ju inimest ennast vaid see number, mis igakuiselt pangakontole potsatab. Ja selle nurga alt pole vahet, kas riigi presidendi või mõne ametkonna hooldustöötaja pangakontole.
Eesti riigieelarve maht 2025. aastal on 18 miljardit eurot. Sularahas võib seda visualiseerida nii – kui panna 100-euroste pakid serviti üksteise järele, on see umbes 18 kilomeetri pikkune rida raha.
See 18 kilomeetrit raha nüüd ongi see, mille avalik sektor aastaga ära kulutab.
Avalikus sektoris töötas selle aasta 1. aprilli seisuga 136 778 inimest, nendest valitsussektoris 126 023 inimes. Kokku on töötavate inimeste arv riigis suurusjärgus 700 000 inimest. Ehk Iga 4 reaalmajanduses töötava inimese kohta on 1 avaliku sektori töötaja. Jah, nende hulgas on ka õpetajad, arstid ja tuletõrjujad, aga karjuvas vähemuses.
Eesti rahvaarv 1. jaanuari seisuga 2025 oli 1 369 995 inimest. Riigieelarve selle aasta maht on 18,2 miljardit. Seega keskmine Eesti inimene saab, ostab või on sunnitud ostma riigilt aastas 13 285 euro ehk siis kuus 1107 euro eest eest teenuseid. Küsimus on aga, kui palju ta neid tellinud on, kas ta neid osta tahabki ja mis on nende kvaliteet.
Sõltumata tehisintellekti plahvatuslikust arengust maailmas ei näita aga meie riigiaparaat kahanemise märke. Teatavasti vähendab tehisintellekti kasutamine oluliselt rutiinse töö tegijate osakaalu. Vastupidi – riigiaparaadi kasv on aastaid tõusutrendis ning kedagi ei näi see häirivat.
Avaliku sektori võrdlemine vähkkasvaja vohamisega ei ole meelevaldne. Teatavasti alustab kasvaja oma arenguteekonda suht märkamatult. Algul sätib ennast sisse, kohaneb, loob omale oma vereringe ja siis võtab mõne aja jooksul peremeesorganismi üle. Tulemuseks on paraku nii inimese kui vähi lahkumine üheaegselt. Avalik sektor kogumina käitub täpselt samamoodi.
Looduses on nii, et suvaline organism või parasiit hakkab vohama, kui tal on hea keskkond ehk siis palju head sööki ja kena soe ning niiske. Paraku täna avaliku sektoriga just nii on. Makse laekub palju, palgad on head, kontor soe ja valge ning inimesed ümberringi toredad.
Ja nii neid ametikesi, teenistusi ja allasutusi tekib vaikselt järjest juurde, nii Eestis sees kui ka väljaspool. Heal lapsel mitu nime ja fantaasiapuudust ei saa küll kurta.
Loomulikult on see tore, et Eesti riigi esindatus nii sees kui väljas üha paraneb. Kuid asjal on ka teine tahk – ikka ja jälle tuleb kõik see toredus avaliku sektori suurenemise arvelt ehk siis riigieelarvest ehk siis maksumaksja taskust.
Kõnekas on ka fakt, et paljudel kõrgetel avaliku sektori töötajatel on Eesti mõistes märkimisväärselt suured perekonnad – 5 kuni 9 last. Absoluutselt tänuväärne rahvastiku taastootmise seisukohast ja müts maha nende ees. Teiselt poolt aga ju on siis elujärg riigi pajukil nii hea, et saab endale sellist hästikindlustatud suurperet lubada. Palju lapsi on kapitalistlikus ühiskonnas teatavasti rikaste privileeg.
Kuid näiteks Mailis Repsi juhtumi puhul tundis ennast iga maksumaksja puudutatuna, et kuidas siis nii võib. Aga vot võib küll, tugevama ehk siis ametniku õigusega. Ise on loll, kes vahele jääb.
Huvitavalt viljakas rahvastikugrupp on ka suursaadikud ja diplomaadid, mitmelgi neist on laste arv kaarega üle 4. Välissaadiku töötasu ja toetused ning kompensatsioonid on kõike muud kui tagasihoidlikud. Ainuüksi koolimakse ühe lapse kohta aastas on minimaalselt 20 000 eurot, viie lapse kohta järelikult 100 000 eurot, loomulikult maksab selle maksumaksja. 4 – 5 magamistoaga residentsi rent 100 000 – 200 000 eurot aastas jne. Aga ainuüksi suursaatkondi on 40 ringis.
Korrutada-jagada oskab igaüks, et mis kulunumbrid sealt jooksevad.
Võrdluseks – Eesti tippärimeestel ehk siis riigieelarve suurimatel täitjatel on laste arv märkimisväärselt väiksem, tavaliselt 1-3. On ka erandeid muidugi. Huvitav kas nendel pole siis piisavalt kindlustunnet võrreldes ametnike toitumisahela ülemise otsaga?
Avaliku sektori kuludest ülevaade on ilmselt ainult riigieelarve koostajatel endil. Rahandusministeeriumi poolt veebi üles pandud 2025. aasta riigieelarve on paks nagu piibel, pea 600 lehekülge. Sellesse süvenedes tekib kõikvõimalikke küsimusi, mis on valdavalt seotud kuluefektiivsuse ja efektiivsuse mõistetega. Aga tont teab, äkki see polegi oluline. Äkki on mingid muud tähtsad ja salajased kriteeriumid, mis riigivalitsemise seisukohast superolulised ja mida teavad ainult väljavalitud (aadlikud ja bojaarid) .
Kokkuvõtteks – riigi megaaparaadis on kindlasti olemas mõni vahva asutus, näiteks riigikontroll, mille ülesannete hulgas on avaliku sektori ohjeldamatu vohamise analüüs ja piiramine. Samuti on kusagil jõustruktuurid, mille jõud käib rikkis ametnikest üle.
Kuid ka nendel toolidel istuvad hästimakstud avaliku sektori töötajad ning võib olla pole ka nende huvides kehtivat süsteemi muuta. Ja nii jõuamegi pealkirja juurde tagasi.
Raul Pint