Pärast Eesti ühinemist euroliiduga on meid üha enam asunud ahistama poliitkorrektsus, sõnavabaduse piiramine ja muud “liberaalsed väärtused”, mistõttu siinses ühiskonnas ei räägita enam asjadest nii nagu nad on. Ainult Helmed räägivad ja siis on see “räuskamine”. Tõe ja reaalsuse varjamine aga on alati ohtlik.
Kunagi, kui presidendiks oli Kersti Kaljulaid ja peaministriks Jüri Ratas, tekkis mõiste “meie inimesed”, seda sisserändetausta ja nõukogude minevikuga tegelaste kohta. Selle tagajärjel sai küüditamise mälestusküünalde jalaga peksmisest lihtne huligaansus ning Deniss Metsavase ja tema isa Pjotri suguseid ei lubatud ka riigireetmise kontekstis täiendavalt uurida, kuigi EKRE seda ühe eelnõuga nõudis. Igatahes tekkis legend, et kõik siinsed venelased on üdini riigitruud ja sõja korral astuvad eestlastega õlg õla kõrval Putini armee vastu, “viienda kolonni” olemasolu jutud aga viidi lausa lamemaalisuse tasemele.
Kapo tunnistab nii islamiradikaliseerumise ohu kui ka putinistliku “viienda kolonni” olemasolu, Kaitseliidu lahingustsenaariumides on võitlus selle kolonniga kindlalt sisse kirjutatud, aga poliitilises sõnastuses eitatakse seda endiselt ega tunnistata ka võõraste “lõimumise” läbikukkumist ning hoopis uue arengu alustamist, eestlaste lõimimist võõraste sekka.
Viies kolonn siiski on ja ebalojaalsus on venelaste seas kõvasti tugevam. Et venelased eesti keel ei õpi, vaid lausa teadlikult eiravad riigikeelt, on üks ebalojaalsuse tunnus. Teiseks tunnuseks on kodakondsuseta isikute ehk hallipassirahva rohkus – nad pole pidanud vajalikuks ei eesti keelt ega kodakondsuse taotlemist kui omamoodi ustavusvannet asukohariigile.
Venelased ei austa sellist riiki, kes käitub nendega selgrootult, pingutab üle seal, kus vaja poleks (õigeusu kirik) ning on maotu seal, kus peaks olema karm. “Pronksiöö” ajal aheldas politsei kümneid märatsejaid käeraudadega laternapostide külge ja mitte üks “tibla” ei köhinud. Siis aga tulid inimõiguslased-lumehelbekesed (eestlased), kes väitsid, et seda poleks tohtinud “vaestele” hügieenisidemeröövlitele teha ja kohe hakkas sadama kaebusi politsei “jõhkra” käitumise üle. Venelastele söödeti riigi jõuetus lausa ette.
Riik peab ennast sisserändajate osas jõuliselt kehtestama, aga ta kehtestab ennast põlisrahva, kuid mitte migrantide suhtes (seaduskuulelikke pisieksijaid on alati kergem karistada kui karme märatsejaid). Sisserändajad aga on alati vähem seaduskuulelikud kui põlisrahvas, seda mitmel põhjusel: nad ei pruugi seadusi tunda, neil puudub või on nõrk lojaalsus uue kodumaa seaduste suhtes, nad lahendavad olukordi sageli nii, nagu kodumaal tehti, ning kui neil antakse poliitkorrektselt vabad käed seaduste eiramiseks, kasutavad nad seda kurjasti ära, puhtast mugavusest kuni otsese õeluseni uue kodumaa vastuvõetamatute reeglite vastu.
Juba enne Ukraina sõda avaldas Delfi loo Ukraina ärimehest Arsenist, kes imestas eestlaste seaduskuulelikkuse üle – tal endal oli võõral maal juba mitu trahvikviitungit kiiruse ületamise eest. Ja kui hiljuti kutsus üks eestlane uute mopeedidega Tallinnas kihutavaid vene nolke korrale, kähvas üks neist: “Ma sülitan teie seadustele!” See ongi tavaline multikultuurse ühiskonna häda, kus “mitmekesisuse” alla käib ka teadlik seaduste eiramine migrantide poolt.
Venelastele on omane lojaalsus riigivõimule pisut teises võtmes ja see on pärit kodumaalt. Nad ei hooli või lausa põlgavad Eesti rahvusriiki, aga kui käske jagab liberaalne ja korrumpeerunud riigivõim, siis sellele nad alluvad, “tšinovnikule” nad vastu ei hakka.
Eestis on juba terve plejaad Vene taustaga tipp-poliitikuid, kes valitsevad nii riiki kui pealinna, kes räägivad eesti keelt, kuid on vene mentaliteediga, kes näivad läänelikena, kuid on kümne nabanööriga endiselt kodumaa küljes. Nemad pidavat harrastama põhimõtet “mida halvem, seda parem” ning jutt käib peamiselt Keskerakonna ja sotside venekeelsetest poliitikutest (Svet, Ossinovski jt). Nimelt viivad nad vene lollusi ellu saksa täpsusega, nagu vanasti väideti, tänapäeval on asjad pisut teisiti.
Keskerakonna valitsemise ajal liikus kuluaarides jutt, et vene poliitikud viivad Tallinnas rohepööret usinalt ellu seetõttu, et nad näevad ette, kuidas see hakkab linna elu häirima ja kokku jooksutama. Neid ei huvita see, et Tallinnas läheb elu halvemaks, sest kui läheb, siis pettub rahvas ennekõike riigis, kes sellel juhtuda lasi. Kui rahvas on riigivõimus pettunud, on see kasuks neile, kes sellist rahvusriiki ei taha. See on teadlik “ülesoolamine”, mis toimub justkui riigi arenguplaane toetades, kuid samas teadmisega, et kõik läheb nagunii untsu. Nagu asfaldi puistamine veelompi, sest ülesanne oli tee ära pinnata. Praegu teevad seda vene sotsid.
See on passiivne vastupanu riigivõimule nende poolt, kes ei taha riigile lojaalsed olla või tahavad siin teistsugust võimu. Passiivne vastupanu on ka eesti keele õppimisest ja rääkimisest hoidumine, ja kui riik on selgrootu või liberaalsetest “uusväärtustest” haigestunud, siis lõpeb see kõik sellega, et varsti ei taha sellist riiki keegi kaitsta, isegi mitte põlisrahvas. Eesti on sellel teel.
Sisserändajatega seoses on Lääne-Euroopas nähtav veel üks oluline vastuolu: liberaalses ühiskonnas lastakse üheaegselt sisse ohtralt migrante traditsioonilistest ühiskondadest (islam, araabia, Must Aafrika) ning samal ajal surutakse kristlikule euroopalikule ühiskonnale peale sageli lausa perversseid “uusväärtusi”. Need asjad hakkavad kohe üksteisele vastu töötama.
Kui 1960-1970. aastatel hakkasid Prantsusmaale ja Saksamaale massirändega saabuma türklased ja põhja-aafriklased, oli seal veel traditsiooniline läänelik demokraatia, mis meelitas poliitiliste ja kodanikuvabadustega. Tänaseks on Läänes marksismist nakatunud pseudoliberaalne ühiskond “vabadustega”, mis on tegelikult kapriisid, solvumised, pahed ja perverssused. Sellesse ühiskonda traditsioonilise ühiskonnaga riikidest saabujad enam ei sulandu. Moslem ei hakka kunagi lugu pidama Euroopa riigist, kus ta näeb homoparaade, mingeid sootuid olevusi, eluvõõraid “lumehelbekesi” jne – ta just radikaliseerub, hakkab sellist tema arvates ebardlikku ühiskonda põlgama ning leiab lõpuks, et tema uut kodumaad päästavad just šariaadiseadused.
Migrandid märatsevad Lääne linnade tänavatel mitmel põhjusel: esiteks on nad harjunud oma kultuuriruumis just nii konflikte lahendama; teiseks puudub neil igasugune lugupidamine nii “mandunud” ühiskonna suhtes, ja kolmandaks, see ühiskond lubab ise oma poliitkorrektsuses ja migrandilembuses seadusi rikkuda. Neil on tee lahti võimu ülevõtmiseks pseudoliberaalses ühiskonnas.
Ka Eestis on kõik suhted kõigi vahel hullemaks läinud just viimase kümne aasta jooksul, mil “uusväärtused” on seadustega kinnistatud ja samas on sisse lastud ohtralt võõraid. Eesti on oma traditsioonilise ühiskonna hävitanud ja võõrad sõjad-konfliktid migrantidega siia toonud. Edasi saab ainult hullemaks minna. Kui just EKRE võimule ei tule…
Uued Uudised