USA president Biden toob valitsemisse massiliselt vähemusi ja vastanduvaid probleeme

USA president Joe Biden loob väga laiapõhjalise valitsuse, mis võib tunduda progressiivsena, kuid samas võib see ka töö täiesti kokku jooksutada, sest erinevate huvigruppide seisukohad ei pruugi kattuda, ja mida rohkem neid on, seda rohkem on ka vastuolusid.

USA senat kinnitas esmaspäeval Deb Haalandi siseministriks, temast saab esimene põlisameeriklasest minister. 60-aastane Haaland, kes kuulub New Mexico laguna pueblo hõimu, tegi ajalugu juba 2018. aastal, kui ta oli üks kahest põlisameeriklasest naisest, kes valiti USA kongressi.

Siseministeeriumis töötab üle 70 000 inimese ning see haldab muu hulgas loodusressursse, seal hulgas rahvusparke, samuti nafta- ja gaasipuurimise kohti ning ka põlisameeriklaste hõimualasid, kus elab 578 föderaalselt tunnustatud hõimu.

Kui vaadata Bideni võimujaotust, siis valitsemise juurde on toodud ohtralt naisi, homoseksualistid, latiinod, afro- ja põlisameeriklased, erinevate rasside ja rahvuste esindajad ja nii edasi – tundub, et üks suur ja ühtne pere. Tegelikult aga on ühtsus ainult ideoloogilises plaanis – kui jõutakse sotsiaalsete ja olmeliste probleemide lahendamiseni, siis on vastuolud kiired tulema.

Põlisameeriklased on oma reservaatides aegade jooksul kõvasti hääbunud ja reaalsest elust kõrvale lükatud, sealhulgas on nende maade loodusvarasid rängalt ekspluateeritud – kui nad saavad sellele kõigele suuremad õigused, jääb kellelgil omakorda midagi saamata. Kui Deb Haaland hakkab siseministrina oma rahvast jõuliselt aitama, siis põrkub see kindlasti peagi mingi teise sihtgrupi huvidega – näiteks migrantidega, keda Biden tahab Ladina-Ameerikast massiliselt sisse laskma hakata, see aga tekitab suuri kulusid.

Demokraadid võimule aidanud Black Lives Matter nõuab Bidenilt ja Harriselt võimu jagamist – aga seda võivad nõuda ka latiinod. Keegi tõugatakse kusagil võimust kõrvale ja ta hakkab vimma kandma. Üheaegselt võimsalt ei saa arendada indiaanlaste reservaate, neegrite getosid ja latiinode kogukondi – kuskilt tuleb ikka vahe sisse ja seda märgatakse.

Sisuliselt tahab Biden luua kommunismi, kus kõigil on võrdsed õigused, see aga kindlasti ei tööta ja eksperiment hakkab ruttu läbi kukkuma.

Tükk maad tõenäolisem on see, et luuakse kõigest näiline võrdsus ja kaasatus – Deb Haaland võib küll olla indiaanlasest siseminister, aga ega sellest reservaatides suurt midagi ei juhtu, sest tema käed jäävad lühikeseks ning teised huvigrupid nullivad tema ambitsioonid omade läbisurumisega.

Võrdluseks võiks tuua Keskerakonna vägagi poliittehnoloogilise sammu, kui nad tõid Tallinna linnavalitsusse roheliste liidri “Zuzu” Izmailova – nii neutraliseeriti üks survegrupp, kusjuures Izmailova ei suutnud oma ametis rohelise maailmavaate heaks midagi erilist ära teha.

Või siis teeks Kaja Kallas valitsuse, milles oleks lisaks Reformi- ja Keskerakonnale kogu vasakliberaalne leer – sotsid, Isamaa “parempoolsed”, rohelised, Eesti 200, sekka ka inimesed feministeeriumist, LGBT-st ja nii edasi. Toimivat valitsust sellest küll ei saaks.

Demokraadid ja Biden on juba kaheksa aastat võimul olnud, seda Barack Obama presidendiks olles, ja siis ei teinud nad midagi ei neegrite, indiaanlaste, naiste ega ka kellegi teise heaks – muidu poleks neid probleeme ju täna olemas. Ka tänasel päeval on tegu kas kosmeetiliste operatsioonide või siis hoopis kommunismi ehitamisega.