26.07.2020
Raamat, mis jutustab orjakaubanduse tegelikust tagapõhjast.
Mustade organisatsioon Black Lives Matter ja neomarksismi nakatunud liberaalid üritavad panna terve valge rassi põlvili ja ennast piitsutama, kuid kogu nende argumentatsioon on ääretult üheülbaline ja lausa valelik.
Aafrika orjakaubanduse kohta on Malcolm Cowley ja Daniel P. Mannix aastakümneid tagasi kirjutanud ülevaatelise raamatu “Mustad lastid. Atlandi orjakaubanduse ajalugu 1518-1865.”, mis on järgneva kokkuvõtte aluseks. Muuseas, raamat on kirjutatud ajal, mil polnud poliitkorrektsust ja seetõttu on kasutatud näiteks sõna “neeger”.
Selles kirjeldatakse orjakaubandust kogu selle võikuses, kuid paljastatakse ka allhoovused, mis BLM-ile ja vasakliberaalidele kindlasti ei meeldi – mustade endi ja araablaste osa selles kuriteos ning eurooplaste võitlus orjakaubanduse vastu.
Orjakaubandus ja -pidamine on inimajaloos üks suurimaid kuritegusid, kuid seda ei saa seostada kitsalt ühe rassiga. Nii kirjutavad autorid sellest, kuidas asustavas Ameerikas olid esimesteks orjadeks hoopiski Vanast Maailmast toodud valged, peamiselt kurjategijad (kes näiteks varastasid nälja pärast) või Euroopa mässajad. Kuna neil oli lootust vabaks saada, siis koheldi neid hullemini kui neegreid, sest peremees üritas neilt kiiresti võimalikult palju välja pressida. Kiiresti arenevast Euroopast aga polnud sel ajal lihtsalt piisavalt orjatööjõudu võtta.
Tähelepanuväärne on, et just 16. sajandil viisid Euroopat vallutama asunud türklased-osmanid orjadeks sadu tuhandeid eurooplasi, sealhulgas ungarlasi müüdi maa vallutamise järel Istanbuli orjaturgudel umbes 100 000. Nagu näha, olid neegrite orjakaubanduse alguses Euroopas orjapidajateks moslemid-türklased ja orjadeks valged.
Ameerika asustajad üritasid kõigepealt orjadena kasutada ka indiaanlasi, kuid kariibi indiaanlased (keda arvatakse Haitil olevat olnud umbes miljon) surid istandustes lihtsalt ära. Siis aga avastati, et Aafrika neegrid on füüsiliselt tükk maad vastupidavamad.
Oluline on see, et koloniaalvõimu-eelne Aafrika oli täis orjanduslikke riike, kelle valitsejatest said valgete orjakaupmeeste koostööpartnerid. Nad müüsid oma rahvast, sõdades vangi võetuid, korraldasid orjade saamiseks röövretki ja müüdi ka valitsejatele ohtlikuks saanud ülikuid – nii kirjeldatakse raamatus ühe musta printsessi müüki.
Aafriklastel olid oma orjakaupmehed ja uute orjade saamiseks korraldati kõikvõimalikke vigureid – mõnikord müüdi laadung valgetele maha, siis nad tapeti ja orjad müüdi järgmisele. Seega võib julgelt öelda, et mustade orjakaubanduses on mustad ise samamoodi süüdi nagu valged orjapidajad ja -kaupmehed. Kuigi tõsi, musti pani selle koostööga tegelema nõudlus, aga see ei tee neid inimlikumaks, sest ka aafriklaste ühiskonnas oli orjapidamine täiesti olemas – Etioopias keelustati see 1930. aastal.
Nõudku BLM vastutuse võtmist ka kogu praeguselt Aafrikalt, sest ka Mustal mandril on palju neid, kes on mustade orjakaupmeeste järeltulijad. Seal on alles ka kuningriike, mille juured (ja teod) ulatuvad minevikku – näiteks on Uganda Vabariigis alles Ankole, Buganda, Bunyoro, Busoga ja Ruwenzururu kuningriigid.
Raamatus lahatakse ka orjakaubandust Ida-Aafrikas, kus peamisteks orjakaupmeesteks olid madala süvisega laevadel ehk daudel seilavad Maskati ja Omaani araablased oma sultanite osalusel, Sansibaris oli suur orjaturg ja orjakaubandusele tegid sealgi lõpu eurooplased.
Väga oluline osa raamatust räägibki Euroopa võitlusest Atlandi-ülese ja India ookeani orjakaubandusega. Selliste asjade paljastamine võtab ära suure osa Black Liver Matteri mustade rassistide ja nende käsilaste, valgete vasakliberaalide, argumentidest.
Muidugi oli orjakaubandusel Euroopas suur ja võimas tagala, sest see kaubandus andis suuri tulusid. Aga suur osa Euroopast võitles algusest peale orjapidamise kui häbiväärse nähtuse vastu ning pole mingit alust vasakliberaalide tahtmisel seostada mustade orjust kogu valgete rassiga.
Orjakaubanduse vastu alustasid võitlust juba Inglise reformaatorid – ometigi seostatakse eriti Suurbritanniat selle häbiväärse ajalooetapiga. 1807. aasta 1. maist keelati orjalaevade väljumine Suurbritannia sadamatest, 1. märtsist 1808 ei tohtinud enam orje Briti kolooniatesse toimetada ja 1811. aastal sai orjakaubandusest sunnitööle saatmisega karistatav kuritegu. 1813. -1814. aastatel keelustasid orjakaubanduse paljud Euroopa maad. Suurbritannia sõlmis orjakaubanduse lõpetamiseks lepinguid ka näiteks Maskati sultaniga.
Briti eskaader asus Atlandil orjakaubandust tõkestama, ja kuigi algul kulges see vaevaliselt, oli 1840. aastaks selleks kulutatud 15 000 000 naelsterlingit, mis on tolle aja mõistes tohutu summa. 1828. aastast sai eskaader enda käsutusse kiired laevad, mis lubas orjalaevu efektiivsemalt jälitada.
1850. aastal oli Aafrika rannikul 24 Briti laeva, kelle oli õigus läbi otsida igat laeva, mis ei kandnud Prantsuse või USA lippu. Ka Ameerika enda laevastik asus aegamisi orjakaubanduse vastu võitlema ja selle triumfiks sai orjapidamise keelustamine 1. aprillist 1863 president Lincolni poolt. BLM ei hinda kahjuks ei Põhja ega abolitsionistide võitlust orjakaubanduse vastu.
Raamatus “Mustad lastid” on ka lugusid, mis näitavad eurooplaste vastuseisu orjakaubandusele. 1845. aastal hõivas Briti laev Wasp Brasiilia orjalaeva Felicidade, kuid orje sealt ei leitud – need olid ilmselt üle parda loobitud. Laevale pandi oma meeskond, mis pidi laeva sadamasse toimetama, kuid ühel ööl tapsid trümmist välja pääsenud brasiillased kõik inglased ja põgenesid. Brittide sõjalaev Star püüdis aluse uuesti kinni. Paraku lasti laev Briti kohtu otsusega vabaks, sest tapetud britte ei leitud, orjade mitteleidmise tõttu aga tunnistati laeva kaaperdamine ebaseaduslikuks.
Selle juhtumi tõttu kaotasid Briti eskaadri meeskonnad igasuguse sallivuse orjalaevnike vastu ja nende vastu enam halastust ei tuntud. Näiteks jäeti tabatud orjalaevade meeskonnad Aafrika rannikule maha, kus nad langesid ilmselt ise mustade ohvriks. Kirjeldatud on ka seda, kuidas orjalaevale signaliseeriti: “Kui hakkate orje vette loopima, riputame kogu meeskonna raadele!” ja sageli nii ka tehti, sest kui orjalaevadel märgati brittide laevu, hakati “tõendeid kaotama”, millele aitasid kaasa orjalaevu saatvad haid.
Malcolm Cowley ja Daniel P. Mannixi raamat näitab, kuidas orjakaubandus ja -pidamine ei sõltu rassist, seda on harrastanud praktiliselt kõik, nii eurooplased, araablased, mustad ise, ja paljud teisedki. Eurooplased aga on aktiivselt selle vastu võidelnud. Seega on väide, nagu vastutaks Atlandi-ülese orjakaubanduse eest kõik valged, ülekohtune ja vale, ning seda võib ka mustaks rassismiks nimetada.
Aegadel, mil neegreid orjusesse veeti ja hoiti, olid pärisorjuses ehk õigusteta ka eestlased ja paljud teised rahvad, sealhulgas vene pärisorjad ning türklased vedasid poolest Euroopast valgeid Lähis-Ida orjaturgudele – orjus on ka eurooplastel üle elatud. Orjuses elasid ka Stalini Gulagi ja Hiina kultuurirevolutsiooni töölaagrite asukad ning elavad kümned tuhanded põhjakorealased. Pidevalt sõdivad aafriklased ise aga on tuntud massimõrvarite ja peaderaiujatena, nagu näiteks Rwanda genotsiidis.
Orjapidamine on üldinimlikult vale ja mustad pole sugugi ainsad kannatanud – nende nõue, et kogu valge rass selle eest vabandaks ja põlvitaks, on uue kuriteo alustamine. Meie, eestlased, pärisorjade järeltulijad, ei põlvita võõraste kuritegude pärast. Me ei põlvita enam kunagi, välja arvatud mõned liberaalid ja vasakpoolsed.