06.08.2023
Maainimestel on käed-jalad tööd täis, neid Tallinna võimupoliitika suurt ei huvita.
EKRE toetajaks peetakse müstilist Bocki-meest, mis äraseletatult tähendab seda, et rahvuskonservatiive toetavad maainimesed, kes kohtuvad kaupluse juures (kui see veel alles on) ja pajatavad pudeli õlle juures ka võõrale elutarkusi.
Nii juhtus ka üks Uute Uudiste toimetaja vestlema Viljandimaa külainimestega, kes on Reformierakonna juhitud riigis kõige rohkem räsida saanud ja kindlad EKRE toetajad. Neil on väga kahju sellest, et erakond võimule ei pääsenud, sest nüüd jätkub allakäik.
„Talude Eestist ei tulnud midagi välja, väiketalud surevad üksteise järel välja ja kogu tootmine on nüüd suurte käes. Need on juba nagu kolhoosid, omandivorm on küll teine, aga põhimõte sama, inimesed käivad samamoodi tööl. Nüüd on ka ukrainlased siia siginenud, neid tuli Taga-Karpaatiast ka kolhooside aegu ja paljud jäidki siia,“ jutustab vanem mees.
„Eurorahad lähevad ka peamiselt suurte tootjate kätte. Nende eurotoetustega ongi mingi kummaline lugu. Hea on küll saada, aga kuskilt peab see raha ju tulema, seina seest ta ei tule. Kardan, et seda raha maksame me kuidagi kaude küllaga tagasi. Ja need eurorahad on ettevõtlikkuse ära tapnud – vanasti oli raha vaja, hakkasid kõvemini tööle, nüüd lähed tuppa ja hakkad projekti kirjutama,“ räägib teine.
Euroopa Liit saab kõvasti sugeda.
„Inimesed on kõvasti muutunud, vähem on hakatud üksteisega arvestama. Eestlane on nagunii individualist, aga need „uusväärtused“ on meid veelgi hullemaks muutnud. Kõigil on järsku omad suured õigused käes, neid peab kasvõi nui neljaks saama, kõik need liputajad, meestest meeste noolijad, hveministid, venelased… kui vabadusi on palju, siis on ka kaklust palju, igaüks tahab oma vabadust enne teisi realiseerida,“ ütleb kolmas.
„Imelik on kuulda, et meie seadusi tehakse eurodirektiivide järgi, ühtemoodi Soomest Hispaaniani. Sellest ei tule midagi head. Aga riigikogulastel on hea, toorik on Brüsselist ees ja muudkui vohmi seadusi, igale veel vinti kõvasti juurde,“ kostab kriitikat.
Maarahvas leiab ka, et asi hakkab Nõukogude Liiduga sarnanema. „Esimese pilguga see nii ei ole, aga kui järgi hakkad mõtlema, siis on ikka küll. Valisime kord saadikuid Moskvasse Ülemnõukogusse, nüüd valime Brüsselisse. Vanasti said saadikul nööbist kinni võtta ja ta laskis külavahetee korda teha, aga praegu sa neid ei näegi, ainult telekast, ja siis ajavad ka lolli juttu, mille peale mõtled, et mina küll teda sellist möga rääkima ei valinud,“ nenditakse.
Inimesed on harjunud, et oma külas enam miskit pole, ei kauplust, postkontorit, kooli, lasteaeda ja vallavalitsuski on lähedalasuvast alevikust suurde linna ära kolinud – maaelust pole keegi valitsejatest hoolinud. Hea et veel buss sõidab, tõsi, lõunaajal ja õhtupoolikul, ja tasuta. Sõitjaid pole palju, aga neile vähestele on see oluline.
Poliitikutest palju ei räägita, aga peaminister saab tähelepanu osaliseks. „See Siim Kallase tütar? Noh, kui kümme miljonit huugama pandi, siis ega tütar ka parem ei ole, käbi kännust kaugele ei kuku!“
Nursipalu saagast hästi ei arvata, sest Võrtsjärve äärse küla rahval on see igapäevaelu – Kaitseliidu laskeala on siingi, ja nagu paugutasid Viljandi dessantväelased 40 aasta eest, paugutavad kaitseliitlased tänaselgi päeval. Nursipalulaste valust saadakse aru.
Uued Uudised Tarvastu mailt