03.09.2019
Brexit on Briti ühiskonda lõhestanud ka erakondade siseselt. Pildil on pooldajate pikett.
Brexiti uue tähtaja ja leppeta lahkumise võimaluse eel on Suurbritannia poliitika tõelistes muutuste tuules, kirjutab The Telegraphi kolumnist Stephen Davies. Üks oluline komponent sellest on juba peaaegu lõpule jõudmas, nimelt Konservatiivse Partei ümberkujunemine. Kuid ka vasakpoolseid ja tsentriste ootab ees tõsine murrang.
Kindlal kursil püsiv ümberkujunemine on toimunud Briti poliitikas juba viimased neli aastat. Brexiti referendum ja sellele järgnenu on lõhede tekkimist veelgi kiirendanud ja kinnistanud. Arvamusküsitlused näitavad, et valijate jaoks on praegu kõige olulisem teema EL-i jäämine või sealt lahkumine, mis on muutnud traditsioonilised parteilised eelistused vähemtähtsaks. Juhul kui oktoobris peaksid toimuma erakorralised üldvalimised, on tegemist ajalooliste valimistega, mis kinnitavad poliitilise maastikku täielikku teisenemist.
Alates 2016. aastast on peamiseks probleemiks olnud see, et kadumas on Briti parlamendi traditsiooniline eraldusjoon leiboristide ja konservatiivide vahel ning see ei kajasta enam valijate eelistusi. Mõlemad suured parteid on sügavalt lõhestunud ja sellest on kujunenud tõeline ummikseis.
Konservatiivne Partei on meeleheitlikult üritanud leida kompromisse, mis aitaks ühendada parteid ja kohustaksid ühtlasi alamkoja liikmeid. Kuid need katsed on kõik ebaõnnestunud, seda peamiselt EL-i jääda soovivate parlamendisaadikut jäikade seisukohtade tõttu, kes on takistanud ükskõik millise pehme Brexiti võimalusi, arvestusega, et kui rahva ette panna valik leppeta lahkumise ja EL-i jäämise vahel, siis valib rahvas ja parlament jäämise.
Samal ajal on aga uue referendumi kampaania löönud lõhe sisse jääda soovijate ja leppeta lahkumise pooldajate vahele. Boris Johnsoni juhtimisel on konservatiivid selgelt identifitseerinud end ühe konkreetse valijaskonnaga. Nii ongi jäänud terve hulk konservatiivide parlamendisaadikuid nõutuks, kuna nad ei poolda EL-i jäämist, kuid ei ole ka valmis toetama leppeta lahkumist.
Parlamendi töö ajutine peatamine on seega väga taktikaline lüke. See jätab saadikutele väga lühikese ajaakna Brexiti blokeerimiseks või taas kord edasi lükkamiseks. Kui parlamendisaadikud Brexiti edasilükkamist või blokeerimist teha tahavad, peavad nad tegutsema järgmise paari päeva jooksul. Kuid selline kiirustamine lülitab suuresti välja teisitimõtlejatest konservatiivide saadikud, kuna neil on vaja kõigepealt otsustada, kas nad lähevad asjaga kaasa või vaikivad.
Samas olukorras on leppeta lahkumisega nõustuvad leiboristid. On võimalus (ehkki see ei ole muidugi kindel), et parlament suudab suruda läbi leppeta lahkumise blokeerimise 31. oktoobril. Sel juhul saadetakse parlament laiali ja toimuvad erakorralised üldvalimised enne oktoobri lõppu.
Kui see peaks juhtuma, toimuvad poliitilisel maastikul suured nihked. Konservatiivid lähevad küsima mandaati EL-ist lahkumiseks, isegi kui see peaks tähendama leppeta lahkumist. Suur hulk praeguseid konservatiive on aga seetõttu ilmselt sunnitud poliitikast lahkuma või kandideerivad nad mõnes teises nimekirjas, näiteks liberaalide või roheliste omas. Nemad toetavad EL-i jäämist. Mis omakorda paneb leiboristid tohutu surve alla, sest ka nende platvorm oleks EL-i jäämine; ehkki Jeremy Corbyni lõplik seisukoht on ebaselge.
Konservatiivsest Parteis saab sellega ühe uue tiiva esindaja – lahkujate partei, mis toetab ühtlasi ka Briti rahvuslust ja seisab vastu EL-i rahvusülesele poliitikale.
Ilmselt kerkib vastaspoolel esile uus tsentristlik liikumine, kuhu kuuluvad EL-i jäämisele orienteerunud liberaalid, rohelised, Šoti ja Walesi rahvuslased ja teisitimõtlejatest konservatiivid. Kui leiboristid ei ole piisavalt ettevaatlikud, jäävad nad nimetatud kahe poole vahele ja nii toimubki Briti poliitikamaastiku ümberkujunemine, mis jääb domineerima ilmselt mitmeks kümnendiks.
Allikas: The Telegraph
Refereeris Triin van Doorslaer