04.06.2025
Anti Poolamets
Brüsseli rohepööre, mida näiliselt üha jõulisemalt ellu viiakse, variseb USAs ellu viidava globalismivastase poliitika ja pettunud valijate surve all varem või hiljem kokku. Kui maailma võimekaim tööstusriik USA lõpetab kliimapoliitikate toetamise, ei jää Euroopa Liidul lihtsalt muud üle. President Donald Trump ei raisanud aega: kohe pärast ametisse astumist viis ta USA välja Pariisi kliimaleppest, lõpetas meretuuleparkide toetused ja külmutas kliimahüsteeria rahastamise kogu maailmas. USAIDi kaudu levitatud globalistlik roheideoloogia sai tugeva hoobi, millest see enam ei taastu. Samal ajal, kui Hiina avab igal nädalal uue söejaama ja ujutab Euroopa üle enda toodetud odavate tuugenite ja päikesepaneelidega, kukub Euroopa Liidu konkurentsivõime kivina.
Kui USA hakkab oma turgu Hiina toodangu eest kaitsma, langeb Euroopa üha enam kavaldavate Hiina kommunistide majanduspoliitika ohvriks. Euroopa vaesub, Hiina rikastub. Trumpi poliitika on seevastu kiiresti alla viinud fossiilkütuste hinnad, vähendades ka Putini sõjalist võimekust. Biden hoidis naftahinna kõrgel – Putinile sobivalt. Euroopa Liidu roheambitsioonid seevastu põhinevad 150 utoopilisel meetmel, mis lämmatavad energia-, transpordi-, tööstus- ja põllumajandussektori. Euroopast on saamas majanduslik enesetapja.
Tootlikkuse lõhe Euroopa Liidu ja USA vahel käriseb üha suuremaks. Sellepärast on mässu alustanud Euroopa autotootjad, kes peavad sisepõlemismootorite keelamist utoopiaks. Samasugune rahulolematus rohepöörde totalitaristliku pigistusega keeb põllumajanduses ning rahvuslased tulevad võimule üha uutes liikmesriikides.
Eesti valitsus viib samal ajal oma rahvast Brüsseli vilepilli saatel kuristiku poole. Kui omavalitsused ei tee tuugenitele piisavalt kiiresti ruumi, ähvardab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo neilt üldse sõnaõiguse võtta. Valitsuse plaani järgi ootab 2,8 miljardit eurot veel meretuule ärastamisprojektide alla paiskamist, lisaks 240 miljonit maismaatuugenitele.
Rootsi kogemus on näidanud, kuhu see kõik viib. Seal on tuuleenergiasektor olnud seitse aastat järjest kahjumis, keskmine miinus on 35%, vaatamata dotatsioonidele. Sama ootab Eestit, kui me end päise päeva ajal riisuda laseme. Kui tuugenifirmad pankrotti lähevad, peavad tuulikujäänused miljonite eest ära koristama omavalitsused – see tähendab meie kõik.
Tuugenitööstuste rahastamisskeem, mille järgi kõik äririskid kannab maksumaksja, meenutab 1999. aasta katset ärastada Eesti Energia saiaraha eest USA firmale NRG Energy, mida mahitasid Eesti poliitikud. Tookord kogus rahvas ärastamise vastu 163 000 allkirja ning võitis. Täna on taas aeg jalule tõusta.
Kui kusagil on juhuelektri tootmine vastu rahva tahtmist läbi surutud, tuleb riigi tasemel subsiidiumid ära võtta ning kodu- ja välismaised oligarhid pakivad oma tööstused kokku. Seda EKRE plaanibki. Rohepööre on hukkumisele määratud. Me ei tohi jääda viimaste hulka, kes abitult põlevasse majja konutama jäävad.
Anti Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)