Demagoogia kuubis: teisi riigi lammutamises süüdistav Eesti 200 on tegelikkuses ise sellele pühendunud

Niipea kui Eesti 200 toetus mõne protsendipunkti võrra tõusis, on Kristina Kallas taas väljas ühtesid kritiseerimas ja teistele midagi lubamas.

“Inimesed soovivad tagasi saada Mart Laari aegset entusiasmi riigi ehitamisel ja usku tulevikku. Riigi lammutamine ei ole inimeste seas populaarne, tuleviku ehitamine on,” arvas Kallas.

Esikahesajataja unustab, et selle erakonnahakatise enda programm ongi senise ühiskonna lammutamine – kakskeelsus, multikultuursus, “euroopalikud väärtused” ja kogu nende vasakliberaalne suunitlus ellu viiduna tähendabki senise rahvusriikluse hävitamist.

“Eesti 200 toetuse tõus näitab seda, et inimesed on järjest rohkem väsinud ebastabiilsusest, kaklustest ja tülitsemistest riigi juhtimise juures,” ütles Kallas. Ja seda räägib selle erakonna pea, kelle koosolekult ja liikmete poolt sai alguse Hartlebi lapsevankrirünnak ning kelle plakatid ajasid marru kaks suurimat rahvuskogukonda.

Kallase hinnangul ei olevat suurel osal erakondadest ja poliitikutest tegelikult vastuseid suurtele küsimustele, mis Eesti inimesi vaevavad alates tuleviku pensionisüsteemist ja keskkonnaressursside ületarbimisest lõpetades ravijärjekordadega, haiglate kinni panemisega maapiirkondades ja tervishoiukindlustuse tulevikuväljavaatega.

Ja poliitprojektil Eesti 200 on? Tuletagem meelde, et selliseid “kõike muutvaid” protestiparteisid, nagu Eesti 200, on varemgi olnud (Res Publica, Vabaerakond), kuid keegi neist pole suutnud isegi lõpuni elus püsida – miks peaks Gruz 200 teistmoodi olema. Selles erakonnas pole suurt ajusidki, rääkimata põhimõtetest, mis võiks ühiskonda ühendada – globalism ja multikultuursus rahvusriigiks loodud Eesti inimesi küll ei liida.

Miks peaks keegi uskuma õnnetoovasse “kahesajalisse”, kui selles on läbipõrunud poliitik Margus Tsahkna, oma koduvallas umbusaldatud Igor Taro, Hartlebi provokatsioonis osalenud Teele Holmberg või siis nende esinaine Kristina Kallas, kes on Sorose Kesk-Euroopa Ülikooli magistrant ning läbi oma karjääri tegelenud Euroopas aina enam ebaõnnestuvate lõimimiste, rännete, pagulasabide ja vähemuste õigustega.

Eesti 200 on paljude inimeste kaudu läbi põimunud selliste ideoloogiliste ühendustega nagu Kõigi Eesti või “Jah vabadustele, ei valedele” – need “kahesajatajate” toetusprotsendid tulevadki ühe ideoloogia toetajate poolt. Stabiilse riigi ja ühiskonna loojat sellisest äärmusprojektist küll tulemas pole.