Uute Uudiste kaasautor Vsevolod Jürgenson kirjutab sellest, kuidas protestidega osatakse tegelik idee pea peale pöörata.
“Vabadus meelt avaldada on üks demokraatia alustalasid. Ent ühel hetkel võib demokraatliku tahteavaldusena kavandatud protestiaktsioon muutuda enda vastandiks ja hakata hävitama väärtusi, mille eest näiliselt seisab.
Kurvaks näiteks, kuidas vabadust oma meelt avaldada, kasutatakse viisil, et see muutub enese karikatuuriks, on protestiturism. On tekkinud terve kogukond protestituriste, kes kõhkluseta avaldavad meelt mis tahes riigis ja mis tahes nähtuste vastu või poolt, peamine, et saaks tähelepanu.
Oleme oma suhteliselt rahumeelses Eestiski protestituriste kohanud. Eesti elust ja poliitika mõistmisest kaugel olevad kolmandatest riikidest saabunud inimesed on seisnud koos käputäie kohalike käremeelsetega Stenbocki maja ees ning lehvitanud ingliskeelseid plakateid.
Pikettide korraldajad on aga eksponeerinud neid oma töövõiduna, et näete, kuidas valitsuse poliitika ülemaailmset pahameelt tekitab. Aga ei tekita ju. Niisama hästi võiksin minagi sõita Nigeeriasse ja seista Lagoses eestikeelse plakatiga, mis nõuab korruptsiooni ohjeldamist ja petukirjade kirjutajate vastutusele võtmist, aga ma ei tee seda, sest mul pole aega mõttetustega tegeleda.
Niisama mõttetu on meie elu mitte tundvate inimeste kasutamine siin Eestis, olgu siis Stenbocki aktsioonides plakatihoidjatena või Vabaduse platsil lapsevankriga oletatavaid pahalasi rammides. See on mage ja rumal!
Tegelikult peaks protestiturismi seadusega keelama. Nagu parlamendivalimistele on asja vaid kodanikel, peaks ka tänavaparlamentarismis osalemine olema riigi kodanike, mitte hetkeks läbipõikavate seikluseotsijate õigus.
Tänaval meelt avaldades, peaks igale protestijale olema selge, mille eest seistakse. Kui verinoor kliimaaktivist tuleb välja plakatiga, mis väidab, et põlevkivienergeetika pole seksikas, siis ei saa seda kuidagi pidada tähelepanu juhtimiseks loodushoiu vajadusele, vaid pigem teismelise isiklikuks probleemiks. Räägiks ikkagi asjast, mitte ei emotsioonitseks!
Karjuda „Kuidas te julgete!“ pole Euroopa kontekstis eriti päevakajaline, sest Euroopa Liidu uued keskkonnanormid näevad juba lähiaastatel ette olulist innovatsiooni nii transpordis kui ka energeetikas. Kuni Kagu-Aasia ja Aafrika korstnad tossavad aga senises rütmis edasi, pole Vana Maailma pingutustel seda tõhusust, mida taotletakse.
Nii et enne kui karata Toompeale õnnist koolivaba päeva õhtusse lebotama, võiks teema endale selgeks teha. Muidu muutub ettevõtmine kehvaks pilapildiks kooli seinalehes.
Sama selgusetu on ka valitsusvastaste tänavaaktsioonide sõnum. Eestil on demokraatlikult valitud, teovõimeline ja kõigi kodanikega arvestav valitsus. Millistest ajalooraamatutest on võetud süüdistused autoritarismis, vabaduste piiramises ja lausa fašismis? Taolise lahmimisega mitte ei seista vabaduste eest, vaid hävitatakse ja naeruvääristatakse demokraatiat.
Eestil on seni vägivaldsete meeleavaldustega olnud vähe kokkupuutumist. Ainus näide sellest, kui poliitilist sõnumit edastada püüdev meeleavaldus kasvas üle pogrommiks, on Pronksiöö. Loodame, et nii see jääbki, sest veri, higi ja pisarad võiksid kuuluda pigem seebiooperisse, mitte tungida meie igapäevaellu.
Kavandades protestiaktsiooni, tuleb hoolikalt kaaluda, kuidas välistada provokaatorite ja jõumeetodeid pooldavate tulipeade sattumine rahumeelsete meeleavaldajate hulka. Vägivaldne meeleavaldus pole enam meelsuse väljendamine, vaid oma tahte pealesurumine vahenditega, mille kasutamise vastu ise võideldakse.
Kas Hongkongi metroos ja tänavatel tavainimesi kimbutavate tegelaste eesmärgiks on vabam ja demokraatlikum eripiirkond? Võib-olla, ent vahendid, mida selleks kasutatakse, pole demokraatlikud. Protest pöördub enese vastu, muutub laamendamiseks, rünnakuks, hävitab demokraatiat.
Sama ohtlik, kui füüsiline, on ka verbaalne vägivald. Kui ühte valet väsimatult korrata, kinnistub see alateadvusesse, kui piisavalt pori loopida, jääb midagi ikka märklaua külge.
Inforünnakutes, mida Eesti demokraatlikult valitud valitsuse vastu kasutatakse, meedia just nii toimibki. On loodud oma elu elavad müüdid, valitud välja persoonid, keda kärbsena ajalehega lömastada, ja see toimib. Just siin peitub peamine oht Eesti demokraatiale.
Olgem ausad, mitte kellegi Jakko Väli rabedast sisemaailmast johtuv sotsiaalmeediasse paisatud puberteetlik sõnaporno, ei pannud avalikkust tagajalgadele tõusma, vaid võimalus sundida, üht nädalate kaupa mõnitatud naisministrit häbiga lahkuma. Milline dilemma! Kaitstes ühe naise au, võtame teise ja naelutame pilapinki! See on demokraatia mängimine, millest peaksime suutma nii väikeses riigis nagu Eesti hoiduda.
Protestituristide kasutamine oma hõredate ridade täiendamiseks, ebaselgete fan-sõnumitega manipuleerimine, füüsiline ja verbaalne vägivald muudavad demokraatlike vabaduste eest seisjad iseenese vastandiks. Mõelgem selle üle, enne kui otsustame oma meelsust avaldada.”