Kui räägitakse 2015. aasta migratsioonikriisist, siis mainitakse ühe põhjusena ikka ja jälle Euroopa olematut piirikontrolli. Tegelikult ei ole selles osas midagi muutunud. Euroopa välispiirid on endiselt avatud ja Angela Merkel ning teised Euroopa juhid istuvad käed rüpes.
Ehkki Merkel on korduvalt rõhutanud, et 2015. aasta hilissuve migratsioonikriis ei tohi korduda, kordub see siiski, just praegu, meie kõigi silme all. Praegune olukord on täpselt sama labiilne nagu kaks aastat tagasi ja Euroopa käitub samamoodi nagu tookord, st sulgeb silmad ning liigub lahenduste otsimise asemel hoopis nagu uneskõndija üha suuremasse ohtu.
2015. aasta kriisi komponentideks olid miljonid migrandid Lähis-Idast, lüüsiväravana tegutsev Türgi, Kreeka, kes lasi saabujatel liikuda kontrollimatult edasi teistesse EL-i riikidesse, Ungari, kes sulges oma piirid ja Saksamaa, kes ootamatult avas oma piirid kõikidele EL-is jala maha saanud migrantidele.
2017. aasta migratsioonikriisi komponentideks on miljonid migrandid Aafrikast, lüüsiväravana tegutsev Liibüa ja Itaalia, kes üsna pea lausa mattub migrantide alla.
2015. aasta märtsis ei tahetud läheneva kriisi märke kuidagi tunnistada. Ka praegu tegeletakse täiesti teiste teemadega. Saksamaal käib täiel tuuril valimisvõitlus ja EL teeb näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ent samal ajal jätkub täiesti pretsedenditu olukord: Euroopa on endiselt ainuke regioon maailmas, mille piirid on kaitsmata.
2016. aastal saabus üle Vahemere Itaaliasse ligi 180 000 migranti. Selle aasta arvud näitavad aga selget tõusutrendi. Esimese kolme kuuga saabus Itaalia rannikule enam kui 24 000 immigranti, keskmiselt 250 inimest päevas. Võrdluseks – möödunud aastal oli see arv samal perioodil 18 777.
Euroopa välispiirid on avatud, kuid mitme Euroopa riigi sisepiirid on suletud. Kui liiga paljud migrandid hakkavad Itaalia kaudu põhja poole tahtma, sulgeb Austria Brenneri mäekurus piiri Itaaliaga. Ka Prantsusmaa ja Šveits tõhustavad sel juhul oma piirikontrolli.
Seega on Prantsusmaal, Šveitsil ja Austrial sel aastal sama roll nagu oli 2015. aastal Ungaril, keda tol ajal sõimati ebainimlikuks paariariigiks. Ühtlasi tähendab see seda, et Euroopa rannikuriigid Itaalia ja Kreeka jäetakse üksi.
Itaalia on nüüd samas seisus nagu oli Kreeka 2015. aastal. Ja arvata võib, et Saksamaa tõttab Itaaliale siiski lõpuks appi. Sest muidu ähvardab Itaalia kokku kukkuda. Pärast Brexitit on Itaalia suuruselt kolmas majandus Euroopas ja eurotsoonis. Samal ajal tegutseb Itaalias praegu kolm populaarset euroskeptilist parteid – Viie Tähe Liikumine, Lega Nord (Põhja Liiga) ja Fratelli d’Italia, kes kõik Euroopa migratsioonipoliitikat valjuhäälselt kritiseerivad. Kui Itaalias peaksid sel aastal toimuma erakorralised valimised, võidavad kolm nimetatud parteid parlamendis kindla enamuse.
Itaaliat abistades võidab Euroopa aega, kuid ühtlasi tuleb tegeleda ka püsivate lahenduste leidmisega. EL peab lõpuks oma piire valvama hakkama ning väga selgelt valima, keda oma territooriumile lubatakse.
Praegu tegutsevad inimsmugeldajad rahumeeli edasi. Migrandid topitakse kahtlastele alustele, nad riskivad oma eluga, kuid nad teevad seda teadmisega, et lõpuks aitavad piirivalvurid ja aktivistid nad ikka Itaaliasse. Nad riskivad oma eluga, sest võivad endiselt loota, et saavad illegaalidena Euroopasse jääda. Paraku leiavad vaid üksikud Euroopas ilusa elu, sest pea kõigil neil puudub korraliku töökoha saamiseks vajalik kvalifikatsioon.
Kõik need valed lootused tuleb juba eos kustutada. Asüülitaotlejad peavad esitama oma taotlused väljaspool Euroopat. Vahemerel kinni püütud illegaalsed piiriületajad tuleb saata tagasi Põhja-Aafrikasse. Majandusmigrante ei tohi aga enam Euroopasse lasta.
Möödunud aastal sõlmis Angela Merkel migrantide peatamiseks lepingu Türgiga. See oli üks keeruline ja üsna inetu leping. Nüüd üritab Merkel sama Liibüaga. Kuid leping anarhiasse langenud Liibüaga on puhas utoopia. Selliste lepingute sõlmimise asemel tuleks EL-il ise oma piire kaitsta ja teha seda tõhusalt ning karmilt. Pikemas perspektiivis peaks EL ka oma praegu kehtivaid asüüliseadusi muutma.
Vaja oleks töötada välja toimiv välispoliitika immigratsiooni osas, mis võiks keskenduda näiteks kriisiregioonides asuvate põgenikelaagrite abistamisele. Lisaks oleks vaja ka uut Aafrika suunalist poliitikat. See kõik oleks küll kallis, kuid igal juhul mõistlikum ja odavam, kui miljonite migrantide vastuvõtmine.
Allikas: Die Welt (tõlkis ja refereeris Triin van Doorslaer)