Me vaidleme Eestis viimasel ajal kirglikult selle üle, mis on traditsiooniline pere, kuidas hoida meie abielusid ja mida teha langeva iibega. Me muretseme suurte ühiskondlike muutuste ja poliitika pärast. Samal ajal jookseb tavalise Eesti inimese suhe karile hoopis omaenda kodus, vaikselt ja märkamatult.
Süüdi pole mitte riigikord või reformid, vaid see siniselt helendav ristkülik meie peos. Me oleme lasknud oma argipäeva ja magamistuppa kolmanda osapoole – digimaailma. Sellest on saanud kõige salakavalam armuke, kes ei väsi kunagi, pakub alati uut põnevust ja nõuab kogu meie tähelepanu. Sotsiaalteadlased kutsuvad seda phubbinguks – olukorraks, kus me eirame oma kaaslast nutitelefoni tõttu. Päriselus tähendab see aga lihtsalt läheduse hääbumist.
See eemaldumine algab peale juba enne magamistuppa jõudmist, otse keset meie ühist argipäeva. Suhte vundament on alati olnud koosveedetud aeg: koos kokkamine, murede jagamine ja teineteise kuulamine pärast rasket tööpäeva. Täna on selle koha sisse võtnud tehisintellekt ja juturobotid. ChatGPT-st ja teistest AI-rakendustest on saanud peredes nähtamatud psühholoogid ja nõustajad. Kui mehel või naisel on mure, ei pöörduta enam elukaaslase poole. Päris inimene võib ju olla väsinud, närviline või kriitiline, aga robot vastab sekundiga, on alati empaatiline ja ei vaidle vastu. Tulemuseks on olukord, kus inimesed elavad küll ühe katuse all, kuid jagavad oma sügavaid mõtteid masinaga. Elukaaslane kõrvaldiivanil taandatakse vaid korterikaaslaseks, kellega arutatakse ainult seda, kes maksab elektriarve või viib lapsed lasteaeda.
Veelgi nähtavamaks on see digitaalne armuke muutunud sotsiaalmeedia otseülekannete kaudu. Kindlasti on paljud märganud uut trendi, kus inimesed teevad oma igapäevaseid argitoimetusi – kokkavad õhtusööki või koristavad elutuba – TikToki või Instagrami Live-ülekandes. Telefon on asetatud statiivile otse lõikelaua kõrvale. Naine või mees ei kokka enam oma perele, vaid sadadele võõrastele ekraani taga. Kaaslasega rääkimise asemel vastatakse reaalajas tundmatute kasutajate kommentaaridele.
Miks me seda teeme? Sest reaalajas saabuvad südamed ja pöidlad pakuvad kiiret tunnustust, mida hallis argipäevas kodustelt sageli ei saada. Kui elukaaslane tuleb väsinuna töölt ja võtab õhtusööki enesestmõistetavalt, siis ekraanitagune fänniklubi kiidab sind taevani. Tulemuseks on aga see, et pere elab nagu võõrad keset võtteplatsi, kus kodu privaatsus on müüdud virtuaalse tähelepanu eest maha.
Siinkohal peame mehed vaatama peeglisse ja esitama endale ebamugava küsimuse: kas me oleme tõesti oma naised nii unarusse jätnud, et nad peavad otsima tähelepanu võõrastelt internetis või empaatiat juturobotitelt? Paljudel juhtudel ongi mehed pärast pikka tööpäeva emotsionaalselt tühjad. Me tuleme koju, vajume diivanile, võtame ette oma ekraani ja lülitame end maailmast välja. Me eeldame, et kodus on kõik niisama korras, ja unustame küsida: „Kuidas sul päriselt läheb?“
Kuid sellel mündil on ka teine pool. Digimaailm ja tehisintellekt on loonud kättesaamatu ideaali. Ükski reaalne, väsinud ja tööl käiv inimene ei suuda võistelda algoritmiga, mis genereerib ööpäevaringselt täiuslikke ja toetavaid vastuseid. Kui me harjume saama virtuaalset “kiirtoit-tähelepanu” tuhandetelt võõrastelt või veatult robotilt, muutub tavalise inimese vaikne kohalolek ja argine armastus meie silmis igavaks. Meid ei vahetata alati välja teise inimese vastu – sageli asendatakse meid lihtsalt odava dopamiiniga, millega võitlemiseks pole ühelgi lihast ja luust inimesel relvi.
Selleks, et tehnoloogia meie peresid lõplikult ei asendaks, peame me oma igapäevaelus kehtestama väga lihtsad ja inimlikud piirid. Me peame tagasi võitma oma emotsionaalse monopoli. See tähendab otsust, et isiklikud mured räägitakse esimesena ära oma elukaaslasele, mitte ei trükita neid ekraanile masinale lahendamiseks. Me peame taastama kodu privaatsuse ja lõpetama oma argipäeva demonstreerimise võõrastele. Piisab sellest, kui hoiame telefonid magamistoast eemal ja leiame kasvõi ühe tunni õhtul, kus ekraanid on suletud ning me päriselt teineteisele otsa vaatame.
Traditsiooniline pere ei lagune täna mitte ainult poliitiliste otsuste tõttu, vaid seetõttu, et me loovutame oma intiimsuse ja tähelepanu vabatahtlikult masinatele. Kui me ei suuda ekraanile „ei“ öelda, siis millist tulevikku me oma suhetele üldse loome? Kui sa täna õhtul selle artikli lugemise lõpetad ja telefoni käest paned, siis mis on see esimene asi, mida sa oma kaaslasele üle pika aja päriselt silma vaadates ütled?
Rainis Lipstok