Harri Tiido lahkumine Soome suursaadiku kohalt tõstatas taas küsimuse – kui palju saavad diplomaadid töös lähtuda oma isiklikust maailmavaatest?
Parimas variandis oleks hea, kui saadikud või muud diplomaatilised töötajad jätkaks riigi esindamist mistahes valitsusvahetuse korral. Aga nemadki on inimesed oma veendumustega ja hea tava on see, et kui diplomaadile ei meeldi uue valitsuse poliitika, lahkub ta ise, mitte ei hakka vaikselt oma opositsioonilisuses vinduma, või mis veelgi hullem, hakkab uuele joonele vastu töötama.
Sellelt pinnalt võiks Tiido otsust isegi õigeks pidada – kui EKRE ei meeldi, oodaku kannatlikult Kaja Kallast. Paraku on ekssaadiku jutus imelikke momente. Nii ütleb ta, et olevat raske olla diplomaat, kui Eesti valitsuse minister olevat Soome peaministrit solvanud, samas aga tunnistab ta ühise ruumi ahenemist ehk Soome kaldus pärast valimisi tema sõnutsi vasakule, Eesti paremale.
Valitsuspoliitikute sõnavõtud võivad halvendada isiksuste omavahelisi suhteid, kuid tavaliselt mitte seavõrd, et need suuremas pildis jaheneksid – ilmselt muutub palju siis, kui tuleb vasak-parem-pööre, nagu Eesti ja Soome valimiste järel. Meie kahe riigi, naabrite ja hõimurahvaste suhted on siiski sedavõrd tugevad ja ühised huvid sedavõrd läbi põimunud, et läbikäimise põhjalikum halvenemine pole reaalne.
Kuigi seejuures on päris huvitav mõelda olukorrale, kui Soomes moodustaks valitsuse pikka aega populaarsemaks erakonnaks olnud Põlissoomlased ja Eestis Reformierakond koos sotsidega ja näiteks kahesajatajatega – siis oleks Eestis pööre vasakule, Soomes aga paremale. Kuidas suhtleks Kaja Kallas Jussi Halla-ahoga pärast seda, kui ta nagunii nimetaks Soomes juhtunut “paremäärmusluseks”?
Naastes aga Harri Tiido juurde tuleb nentida, et tema valiku põhjuseks polnud ilmselt mitte Soome-Eesti suhted, vaid isiklik antipaatia parempöörde, EKRE ja rahvuskonservatiivsuse vastu üldse. Kui mees vihkab rahvusmeelsuse valinud osa eestimaalastest, siis valibki ta teise tee ja leeri.
Siinkohal pole mõtet süüdistada Mart Helmet, kes vihjas Sanna Marini varasemale elule, et selle tagajärjel läks saadikutöö raskemaks – see on ettekääne, põhjus peitub liberist diplomaadi vihas rahvuskonservatismi vastu.
EKRE liidreid ja ülejäänud erakonda vastandavad liberaalid sageli. Paljud globalismimeelsed poliitikud, nagu sots Marina Kaljurand ja “jeestidvesti” Kristina Kallas on öelnud, et neil polevat mida EKRE lihtliikmete ja valijate vastu, põhjus peituvat erakonna liidrite “räiguses.” See on ülim demagoogia.
Inimesed on erakonda astunud ja teda valinud seetõttu, et EKRE on ainus poliitiline jõud, kes muretseb eestluse kestmise pärast, aga ka just sõnakate liidrite pärast. Kaljuranna ja Kallase pöördumised nende valijate poole on tähendanud lootust, et nad suudavad keskmiselt viiendikku eesti rahvast ümber veenda, et nad ei toetaks enam rahvuskonservatismi, vaid eelistaks globalismi ja neomarksismi.
Inimesed toetavad EKRE-t teadlikult, globalistpoliitikud aga soovivad “ullikesi”, kes olla Helmede mõju all, “õigele teele suunata” – nende silmis toetab “õige rahvuskonservatiiv” Helmedeta globalismi ja multikultuursust.
Ei poliitikutel ega diplomaatidel ei maksa ilusaid sõnu teha ja nende taktikepi all loodavale ühtsusele üles kutsuda, kui nad tegelikkuses võitlevad konservatismi kui maailmavaate vastu. Tiido võib rääkida Eesti-Soome suhetest mida iganes, tema taandumise taga on vastumeelsus selle vastu, et Eesti ühiskond kandub praeguse valitsuse juhtimisel eemal globaliseerumisest ja föderaliseerumisest ning paneb rohkem rõhku suveräänsusele.