08.12.2020
Eesti diplomaatia
Aeg-ajalt on üritatud keerutada tolmu üles jutuga, kuidas meie diplomaadid tunnevad välismaal oma tööd tehes piinlikkust Eesti toimuva pärast, vähem räägitakse aga, kuidas diplomaadid ise Eesti riigile laias ilmas häbi teevad.
Kui eelmise nädala reedel nabiti Brüsselis korraldatud gei-peolt seoses karantiini rikkumisega kinni ka Eesti diplomaat Oleg Dmitrijev, siis vaikis meedia selle skandaali põhimõtteliselt maha. Sest selgus, et margi täis teinud diplomaat oli Reformierakonna liige.
Mitte keegi ei võtnud kommenteerida, vabandada, aasida, isegi mitte õigustada. Seda pole teinud ei välisministeerium ega ammugi mitte Reformierakond. Meie „uurival“ vasakmeedial on suu vett täis.
Sellega seoses meenus sotsist eurosaadiku Sven Mikseri nõunik Silver Meikar, kes umbes aasta tagasi töllerdas alasti mööda Brüsseli kesklinna parki, kus päevasel ajal emad lastega jalutamas käivad. Ka siis ei tõusnud „tühjast“ tüli.
Varasemast ajast, kui meedia veel üritas nägu teha, et ollakse objektiivsed, siiski imbus artikleid selle kohta, kuidas meie diplomaadid marki täis teevad.
Aastate eest kutsuti Washingtonist tagasi Eesti sealne suursaadik Lauri Lepik, kes olevat nii alkoholilembene, et enesekontrolli kadudes tegi suursaadik piinlikuid telefonikõnesid. Kuigi nende telefonikõnede saajad pole teada, siis pole Lepik ainus Eesti diplomaat, kes on välisministeeriumile piinlikkust valmistanud.
2010. aastal mässiti seksiskandaali Valgevenes asjurina töötanud Harry Lahtein, kui ühte meie ajalehetoimetustesse jõudsid anonüümkirjad koos fotodega, kus Lahtein käperdas peol noorte naiste reisi ning rindu. 20-aastane Minskist pärit kirja autor ütles, et Lahtein lubas vastuteenena teha naistele Schengeni viisad. Skandaali lahvatades esitas Lahtein välisministeeriumile lahkumisavalduse, mis kiiresti rahuldati.
2006. aastal, kutsuti ennetähtaegselt tagasi Eesti suursaadik Rootsis Jüri Kahn, sest ta rikkus töödistsipliini ning saatkonna rahaasjades valitses segadus.
Pole saladus, et diplomaatiline puutumatus aitab peita diplomaatidel nii mõnegi patu, kuid pole üllatus, et meie diplomaadid on saanud välismaal ka ohtralt parkimistrahve.
On palju ka vastupidiseid näiteid, kus Eestis viibivad diplomaatilise korpuse esindajad pole käitunud just kõige adekvaatsemalt.
Näiteks lõunanaabrite suursaadik Richards Muciņš peatati 2007. aastal Lasnamäe kanalis kinni kahepromillise joobega. Mees sõitis diplomaatilise numbrimärgiga autoga vastasuunavööndis. Läti kutsus purjutanud suursaadiku koju.
Mõne aasta eest ilmus Eesti uudistekanalitesse pealtnäha tore sõnum selle kohta et Eesti uus suursaadik Rootsis Margus Kolga andis üle volikirja Rootsi kuningas Carl XVI Gustafile.
Sõnumis seisis: „Volikirja üleandmise tseremooniale järgnenud vestluses kinnitasid Rootsi kuningas ja suursaadik kahe riigi häid suhteid ning arutlesid kokkupuutepunktide üle ajaloos. Suursaadik tänas Rootsi riiki Rootsi-Eesti koostööfondi algatuse eest ja tunnustas Rootsi välisteenistuse toetust Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu kampaaniale. Enne Rootsi siirdumist alates 2016. aastast juhtis Kolga edukalt Eesti kampaaniat ÜRO Julgeolekunõukogu liikme kohale.“
Mitte ühtegi sõna ei olnud selles pealtnäha positiivses uudises negatiivses pooles Kolga minevikus.
Meenutame, et 2015. aastal otsustas riigi tippjuhtide valikukomisjon loobuda kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsleri konkursi viimasesse vooru jõudnud Kolga esitamisest ministrile ja lugeda konkurss luhtunuks.
„Konkursi käigus selgus asjaolu, mis kehtiva avaliku teenistuse seaduse kohaselt ei võimalda esitada teda ametisse nimetamiseks,” teatas riigikantselei kommunikatsioonijuht Kristiina Tiimus lakooniliselt.
Milles siis asi seisis? Nimelt mõisteti Kolga 2003. aastal süüdi kaitseministeeriumi asekantsleri ametis toimepandud ametiseisundi kuritarvitamises, riigisaladuse avalikustamises ja dokumendi võltsimises.
Riigisaladuse avalikustamine, milles Kolga 2003. aastal süüdi mõisteti, on karistusseadustiku järgi riigivastane kuritegu ja avaliku teenistuse seaduse praegu kehtiva teksti järgi ei tohi riigivastases kuriteos süüdi mõistetud inimest enam kunagi riigiametisse tööle võtta.
Kolga tunnistas end kriminaalasja eeluurimisel täielikult süüdi ja kohus lahendas tema süüasja lihtmenetluse korras.
Kaitsepolitsei süüdistuse järgi organiseeris kaitsepoliitika asekantslerina töötanud Kolga aastatel 1996-2002 korruptsioonivastase seadusega sätestatud toimingupiiranguid rikkudes kaitseministeeriumi jaoks vajalike tõlketööde tellimist oma emale kuuluvast firmast OÜ Kerti.
Kuid see pole veel kõik. Kaitsepolitsei kaalus esitada tema kohta ka pedofiiliasüüdistus, sest ta jäi vahele ka Jüri Luige ministriks oleku ajal tööl lasteporno vaatamisega.
Karistusseadustik keelab Eestis alaealiste pornograafia omamise ja näeb selle eest karistusena ette rahatrahvi või aastase vanglakaristuse.