Neljapäeval toimub Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuuletööstuse pahupoolest” arutelu, millel esines ettekandega doktor Anti Kukkela.
Ettekandja selgitab paljusid aspekte koos slaididega, mistõttu ettekande tekst toetub nendele, portaalis me neid näidata ei saa.
Doktor Anti Kukkela: “Minu ettekande nimi on “Tuulegeneraatorite tervisemõjud”. Selle slaidi peal näete te kohe, ütleme, ilmselt tänase päeva kõige olulisemat infot, mille võiks siis nagu koju kaasa võtta. Siin on kujutatud tuulegeneraatori akustilist signatuuri, millel on oma väga iseloomulikud tunnusmärgid. Terminoloogiliselt kasutan tuulepargi asemel väljendit tuulegeneraatorijaam või tuugenijaam, lähtudes analoogiast elektrijaama ja tuulejaamaga.
Tuulegeneraatorid on pulseeriva heli ja madalsagedusliku akustilise energia allikad. Tegemist on tööstusobjektidega, mis genereerivad meie elukeskkonda kvalitatiivselt täiesti uut liiki akustilist energiat. Tuugeni tekitatav akustiline energia võib olla inimkõrvale kuuldav, aga seal on ka sees infrahelikomponent, mis ei ole inimkõrvale kuuldav.
Ja kindlasti olete ka kõik kuulnud väidet, et see, mida te ei kuule, see ei saa teid ka kahjustada. Aga selline väide ei pea paika ja see, kes niimoodi ütleb, see levitab teadlikult valet.
Tuulegeneraatorite impulsside hulk on, siin on väike arvutus tehtud paremal, paremal üleval nurgas, võttes aluseks selle, et pulsatsioon esineb kord sekundis, siis minutis on 60 impulssi, tunnis 3600, ööpäevas 86 000, kuus umbes 2,6 miljonit, aastas 31 miljonit. Kui oletame, et tuugeni eluiga on 20 aastat, siis pideva töö korral saadab ta välja umbes 660 miljonit impulssi, ja kui tegemist on tuugenijaamaga, siis nende impulsside arv mitmekordistub.
Juuresoleval graafikul on jällegi näha tuugenile ainulaadne unikaalne akustilise energia signatuur. Teistes Euroopa riikides, kus tuuleelektrijaamad on juba aastaid töös olnud, on täheldatud inimeste haigestumist tuugenijaamade mõjualas. Paljud nendest inimestest on muutunud töövõimetuks ja osad inimesed on olnud sunnitud tuugenite negatiivsete tervisemõjude tõttu oma kodud hülgama.
Ja nüüd rullub Eestis lahti samasugune stsenaarium. Sellest räägib ka üks sotsiaalmeedias jagatud video “Tuuleenergia pohmell” Pärnumaa Sopi-Tootsi ja Saarde tuulepargi näitel, kus inimesed haigestuvad, on muutunud kas osaliselt või täielikult töövõimetuks. Sealt on kuulda ka, et osad inimesed üritavad oma kodusid maha müüa ja lahkuda sellest piirkonnast.
See, et tuulegeneraatorid emiteerivad pulseerivat akustilist energiat, on teada juba peaaegu pool sajandit. Ja sellest ajast on tuulegeneraatorid arendatud palju suuremaks, mis lisab selle pulseeriva energia hulka.
Ja juuresolevalt jooniselt on näha ühest uuringust joonised, mis iseloomustavad sellist pulsatsiooni. Ülemise joonise peal on tegemist ühe tuulegeneraatori pulsatsiooniga. Keskmisel joonisel on näha siis mitme tuulegeneraatori pulseerivate impulsside summatsioon.
Eestis kasutatav infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia mõõtemetoodika ei ole suuteline registreerima tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri. Põhjus selleks on see, siin on nüüd näha vasakul, ülemise punase ruudu sees joonis, kus pulseeruv energia muudetakse mõõteandmete töötluse käigus keskmistatud väärtustel põhinevaks energiahulgaks. Ja see ei muuda, tähendab, see ei peegelda enam reaalset tuugeni pulseerivat töörežiimi. Saadud tulemus, mis on siin all punases kastis näha, see väljendatakse ekvivalentse helirõhutasemena.
Teine aspekt, miks Eestis kasutatavad mõõtemetoodikad ei suuda välja tuua tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri, on see, et hinnatakse akustilises keskkonnas ainult seda, mis on kuuldav, aga mitte tegelikku akustilist keskkonda. Ja juuresoleval graafikul on ka näha näide akustilisest keskkonnast tuulegeneraatori mõjualas asuvas majas. Punaste tulpadega on kujutatud ainult see osa füüsilisest keskkonnast, mille mõõtmist seadus nõuab, roosad tulbad aga näitavad tegelikku füüsilist keskkonda. Mõõtmisel kasutatud metoodikas on veel kasutatud 10 minuti keskmistamisväärtust, millest oli eelmisel slaidil juttu, ja sageduslikku lahutusvõimet üks kolmandik oktaavriba. Ja sellisel meetodil ei tule välja, nagu sai mainitud, tuugeni akustiline signatuur.
Ja järgmine graafik kujutab seda sama mõõtmist, mis oli eelmisel slaidil, kuid siin on mõõtemetoodikat, et akustiline keskkond on sama, aga on muudetud mõõtemetoodikat niimoodi, et spektraalne lahutusvõime on tehtud oluliselt täpsemaks ja see kasutab 1/36 oktaavriba, ja ka ajaline lahutusvõime on mitte 10 minuti keskmine, aga iga 1 sekundi järel. Ja siin on näha sellise saelehehammastekujulist kõverat ja need väljalöögid kujutavad endast tuugenite poolt tekitatud akustilisi impulsse. Seadusega kehtestatud metoodika kohaselt ei saa neid tuvastada ega kvantitatiivselt määrata. Ehk siis, kui kasutatakse seaduses ettenähtud mõõtemetoodikat, muutub siis selle püstijoonest vasakul olev punase ringi sees ala akustilise keskkonna iseloomustamisel nähtamatuks. Kuid see ei tähenda seda, et sellel ringi sees kujutatud alal, mis langeb infraheli spektrisse, ei oleks tervisemõjusid.
Ja nüüd järgnevalt ma näitan mõõtemetoodikaid, mida on maailmas paljude tuugenijaamade akustilise keskkonna mõõtmisel kasutatud. Ja sellise mõõtmistehnika juures kasutatakse ilma korrektsioonideta ühesekundilise lahutusvõimega ja spektraalse lahutusvõimega 1/36 oktaavribaga akustilise keskkonna mõõtmist. Sellisel juhul tuleb välja tuugenitele ainuomane akustilise energia signatuur, kus on siis näha siin selle graafiku alumises servas horisontaalsed intensiivselt värvunud paralleelselt jooksvad jooned, mis vastavad eelmises slaidis olevate kõverate tippudele.
Ja kõik olete kindlasti kuulnud ka väidet, et looduses esineb meil ka infraheli allikaid, seega, kui me paneme püsti tuugenid, ei ole muretsemiseks põhjust. Siin on näidatud ära mõõtmised, mis tõestavad seda, et looduslik infraheli erineb kardinaalselt tehnogeensest infrahelist. Siin on neli sonogrammi, kus on ära näidatud mõõdetud tuulepuhanguid, kärestikulise oja häält ja merelainete tekitatud infraheli. Ja see on ka koolitamata silmale näha, et nendel sonogrammidel puuduvad horisontaalsed, paralleelselt kulgevad intensiivsed jooned, mis on iseloomulikud tuugeni akustilisele signatuurile.
Ja siin on seesama asi, mis ma nüüd paari viimase slaidi kohta rääkisin, võetud ühe slaidi peale kokku. Maailmas on paljudes kohtades, kus on tuugenijaamad töös, teostatud reaalseid kohapeal mõõtmisi, kus on kasutatud sellist mõõtemetoodikat, mis suudab välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri. Vasakul pool me näeme, ülemine on sonogramm ja vasakul all on spektrogramm. Et siin on registreeritud sellist akustilist keskkonda, kus ei ole töötavaid tuugeneid.
Me märkame siin, et sonogrammis, mis on ülemine pilt, puuduvad iseloomulikud horisontaalsed jooned, ja vasakul all oleval kõveral puuduvad iseloomulikud perioodiliselt harmoonilise jadana kulgevad väljalöögid ehk sakid. Ja paremal pool on akustiline keskkond, kus on mõõdetud akustilist keskkonda töötavate tuugenitega, ja selle puhul on näha unikaalne, ainulaadne tuugenitele omane akustiline signatuur. Ülemisel sonogrammil on paralleelselt kulgevad horisontaalsed jooned ja alumisel, spektrogrammil kõverast väljaulatuvad löögid.
Ja mis on nende nagu selline kliiniline tähendus, on see, et nende mõõtmiste käigus on selgunud, et kui akustilise keskkonna mõõtmisel on müra mõõdistamisel võimalik registreerida tuugenite akustilist signatuuri, siis see on väga tugevalt seotud inimeste tervisehäiretega ja need tervisehäired kas leevenduvad või lõpevad juhul, kui tuugenid hetkel ei tööta või kui inimene lahkub kas lühemaks või pikemaks ajaks tuugenite mõjualast. Seega on hakatud just nimelt seda pulseerivat akustilist energiat pidama tugevat seost tuugeni tekitatavate tervisekaebustega.
Ja siin on veel rida selliseid väiteid, mida te kindlasti olete ka kõik kuulnud, et tuulegeneraatorid ei mõjuta inimeste ja loomade tervist, et vaid väga vähesed inimesed kaebavad tuulegeneraatorite müra üle ja need, kes kaebavad, need kannatavad notseeboefekti all. Selliseid väiteid ei toeta teadus ja need on teaduslikult põhjendamatud. Rohkearvulised teadusuuringud tõendavad küll infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia haiguslikke muutuseid tekitavaid mõjusid nii inimestel kui ka loomadel.
Ja siin on väike valim uuringutest, mis näitavad infra‑ ja madalsagedusliku heli negatiivseid tervisemõjusid nii inimestele kui ka loomadele.
1978. aastal teostatud uuringus olid geneetiliselt kurdid hiired ühe grupina ja teise grupina normaalse kuulmisega hiired, siis pandi need mõlemad grupid esiteks kindlat distantsi läbi ujuma. Peale seda, teises etapis mõjutati neid hiiri kuuldava heliga, ja pandi hiired uuesti ujuma. Selle tulemus oli see, et kuuljad hiired suutsid läbida kas 25–50% väiksema ujumisdistantsi. Ja kolmas etapp selles uuringus oli see, kus mõlemat gruppi hiiri mõjutati siis inimkõrvale kuuldamatu, ka hiire kõrvale kuuldamatu infraheliga. Mõlemate gruppide puhul vähenes ujumisdistants oluliselt. Sellega oli ära näidatud ilusti, et infraheli mõjuks elusolenditele ei ole vaja kõrvakuulmist.
Järgmine uuring on 2017. aastast, kus funktsionaalset magnetresonantstomograafiat kasutades jälgiti infraheli mõju inimese ajule. Infraheli mõjul aktiveerusid ajus kuulmisega mitteseotud ajuosad. Siia oli kaasatud ka emotsioonide kontrolliga seotud alad ja autonoomse närvisüsteemi talitlusega seotud piirkonnad. Ja siit võib tuua praktilisi näiteid elust, mis vastavad siis selle uuringu järeldustele. Üle maailma inimesed tuulikuparkide mõjualas elades kaebavad sageli selliseid asju, mis on seotud kas emotsioonide või autonoomse närvisüsteemi talitlusega. Üks autonoomse närvisüsteemi talitlus on kehatemperatuuri oluline langus, mida esineb inimestel, kes elavad tuuleparkide mõjualas. Teine asi võib olla südame rütmihäired, mis on ka üsna üldine ja sage kaebus nende inimeste puhul.
2010. aasta uuring, kus näidati, et infraheli kahjustab ajus hormonaalset regulatsiooni, ja aastast 2001 oli koostatud väga põhjalik ja pikk ülevaade erinevatest uuringutest, mis tõi välja elundite, siis närvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi nii inimestel kui ka loomadel, kes puutuvad kokku infraheli ja madalsagedusliku müraga.
Eestis on infraheli mõõtmine ja normid reguleeritud sotsiaalministri määrusega nr 75. Ja infraheli mõõtmisel kasutatakse G-korrektsiooni. Siin alumisel graafikul, mis on näha selliste roosade ja punaste tulpadena, on G-korrektsioon näidatud punaste tulpadena. Siin me näeme, et G-korrektsioon vastab tegelikule akustilisele keskkonnale ainult kahel sagedusel, mis on 10 hertsi ja 31,5 hertsi. Kui sagedus väheneb või sagedus kasvab, siis G-korrektsiooni kasutades infrahelispektri osas saame väga suure vea, mõõtevea. Seda saaks vältida, kasutades siis juba eelpool mainitud mõõtemetoodikat, mis annaks piisava nii ajalise kui ka spektraalse lahutusvõime ja võimaldaks välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri.
Võib-olla võrdluseks juurde, mis aitaks seda mõista, seda sõnumit, oleks see, et kõik me mäletame algklassides bioloogiatunnis, et kui me õppisime rakuehitust, siis bioloogiaõpetaja tõi klassi valgusmikroskoobid ja siis sibula küljest kooriti üks õhuke lõik ja vaadati selles sibula kestas rakuseina ja rakutuum oli valgusmikroskoobi all näha. Kui me oleks proovinud vaadata siis sibulakile raku ehitust läbi luubi, suurendusklaasi, see ei oleks mingil juhul õnnestunud.
Võime tuua siia paralleeli ja analoogia siia juurde, et praegu kehtiv infraheli mõõtemetoodika kasutab siis akustilise keskkonna iseloomustamiseks täpsust, mis on sellise suurendusklaasi täpsusega, ehkki meil on võimalus kasutada valgusmikroskoobi täpsusega mõõtevahendeid. Ja sellest ka need tulemused, et üks annab välja tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri, mis on ülemisel graafikul näha, ja alumisel on näha Eestis kehtiv mõõtemetoodika, mis ei suuda tuugeni akustilist signatuuri välja tuua. Ja sellest lähtub ka selle akustilises keskkonnas tegelikult esineva helirõhutaseme väga suur alahindamine.
Tuugenite mõjualast. Siin on Soomes tehtud üks pilootuuring, kus püüti välja selgitada, kui kaugele ulatuvad tuugenite tervisemõjud või kui kaugel veel inimesed kaebavad viletsat tervist. Siin tuli välja, et umbes 15 kilomeetri raadiuses tuugenite ümber on inimestel oluliselt ja tõsiseid tervisekaebusi. Ja piir tuleb umbes 15 kilomeetri pealt, kus kaebused küll oluliselt vähenevad, kuid ka 20 kilomeetri peal ei olnud kaebused täielikult kadunud.
Ja teine oluline faktor, mis mõjutas kaebuste raskust ja esinemist, oli ekspositsiooni aeg infrahelile. Mida rohkem oli tuugenist töös ja mida rohkem genereeriti keskkonda pulseeruvat akustilist energiat, seda rohkem oli inimestel kaebusi.
Teadlased on välja toonud ka tähelepaneku, et kui enne tuugenitehnoloogia kasutusele võtmist puutusid inimesed infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energiaga valdavalt kokku rasketööstuses, transpordialal, siis inimeste elukeskkonda toodud tuugenite tehnoloogia, mis eksponeerib inimesed praktiliselt 24 tundi pulseerivale akustilisi energiale, see on kaasa toonud plahvatusliku negatiivse mõju kasvu tervisele.”