Enam kui pool aastat tagasi prantsatas Korustes põllule võõrdroon. Üllatumist oli omajagu, nii sellest, et Ukraina sõda meieni jõudis, kui ka meie võimetuse üle sissetungijat märgata. Siiski võis mõnelgi võimupoliitikute jutust tekkida lootus, et sellest võetakse õppust.
Ei võetud. Nüüd prantsatas droon vastu eriti tundlikku objekti, milleks on Auvere elektrijaam, ja see ei ole enam nali. Nali on ehk see, kui sotsiaalmeedias kirjutatakse, et elektritootjana pole pidevalt remondis olev Auvere suurt midagi väärt, küll aga droonitõkkena. Üldolukord aga pole naljakas.
Võimumehed, sealhulgas pea-, sise- ja kaitseminister räägivad suure suuga, et midagi hullu ei juhtunud, kõik olevat kontrolli all ja kuskil olevat meeletud tellimused kaitsevõimekustele, lisaks väidetakse, et Venemaa piiri ääres ei saagi droonitõrjeks midagi teha, see võivat Venemaad provotseerida – ja samas lubatakse sõnades avalikult Iisaku katedraal pilbasteks lasta.
Võimumeeste jutt on “hülgemöla”, nagu ühe anekdoodi järgi tühja jutu kohta öeldakse. Tuleb järgmine droon ja jälle kordub sama peataolek, jälle korduvad samad õigustused. Järgmisel korral võib droon tabada elumaja või maanteel liikuvat bussi.
Fakt on see, et Reformierakonna valitsemine pole Eestile kaitsevõimet andnud, me oleme kõvad Ukrainas sõdijad, aga oma idapiiril äpud.
Martin Helme ütles neljapäeva hommikul: “Küsiks kõigilt neilt Eesti inimestelt, kes said oma telefoni teate, et Eestis on õhuründe oht ja “VARJUGE!”, kas oli meeldiv?! Kuhu sa varjud, kui istud oma kodus lastega hommikusöögilauas, valmistud neid kooli viima ja ise tööle minema. Mille taha või alla? Kas selle sõnumi järel paanikasse läinud inimesed pidasid ikka meeles hüüda: see on meie sõda ka, slava, rsk!”
Kas telefonidesse tulnud varjumissõnum jõudis ikka kohale: ka meil võib sõda kohe-kohe alata, aga meie pole selleks valmis? Sõda on juba meie piiri taga põlevates Ust-Lugas ja Primorskis, meie vaenlase maal, kes on nüüd veelgi tigedam.
Siseminister Taro rõõmustab otse meedias “lõkete” üle – rõõmusta südames, aga mitte vaenlase näkku, keda võivad peagi rõõmustada põlevad objektid Virumaal. Meil pole aga õieti tsiviilvarjendeidki, oleksime nii rindel kui tagalas droonidega kütitavad. Isegi riigiäpp puterdas ohust teatades…
Kogu valitsuse kaitsepoliitika näib nii äraspidine, kui veel saab, kõike tehakse vastupidiselt kui vaja oleks. Meil peaks juba olema kõva droonimüür idapiiril, selle asemel on meil vaid võimupoliitikute lubadused Iisaku katedraal sodiks lasta, ja sisutud õigustused, miks võõrdroonid ikkagi meie õhuruumis ennast koduselt tunnevad.
Me ei ole kaitstud, suurema liitlasega oleme riiklikult tülis, teised liitlased on ise alles relvastumas, kaks suurt sõda “lüpsavad” NATO-t tühjaks ja oma valitsus, kes kehtestas küll julgeolekumaksu, kuid ei andnud graamigi julgeolekut juurde, on kaitsepoliitikas täielik käpard.
BNS kirjutab: “Balti kaitseministrid: fookuses on mitmekihilise õhutõrje tugevdamine.” Krt, Ukraina sõda kestab juba viiendat aastat, miks te alles nüüd ärkate?
Uued Uudised