Olles töötanud e-residente teenindavas ettevõttes, näen tagantjärele vaadates kohutavat sarnasust 1930. aastate NKVD tegevusega Nõukogude Venemaal. Avan esmalt tausta, mis mind sellistele järeldustele viis.
Minu vanavanavanaisa oli eestlane, kes sündis 19. sajandi viimasel kümnendil Tsaari-Venemaal Pihkva kubermangus eestlaste külas. Ta oli metsavarumise meister ja nahatööde ekspert ning osales aktiivselt eestikeelse kultuurielu edendamises. 1935. aastal stalinliku dekulakiseerimise ja piirialade etnilise puhastuse ajal arreteeriti kogu pere, pereisa mõisteti süüdi kulakluses, ja kogu pere saadeti Põhja-Uuralisse eriasundusse, kus ta sunniti metsatöid juhtima. Tingimused seal olid väga rasked, kuid hullem oli veel ees.
1937.a detsembris saabus eriasundusse NKVD, kellele oli antud riiklik kvoot vahistada kindel hulk inimesi või muidu satuvad vahistajad ise repressioonide alla. Kaasa võeti ka minu vanavanavanaisa ja viidi Sverdlovski (tänapäevane Jekaterinburg) NKVD asutusse aadressil Lenini 17. Moskvasse saadeti nimekiri kinnipeetutest ja niiden riskitasemetest ning jäädi ootama täiendavaid juhiseid. Moskvas vaatasid kõrgemad ametnikud nimekirjad üle, allkirjastasid ja saatsid juhised kohalikke üksusesse.
Seejärel pidid kohalikud NKVD uurijad süü leidma. Süü leidmise hõlbustamiseks kasutati standardiseeritud juhendeid. Nii juhendite koostajad kui süü otsijad olid motiveeritud oma tööd põhjalikult tegema, sest nad teadsid, et kui nemad ei represseeri, siis represseeritakse neid. Minu vanavanavanaisa survestati süüd omaks võtma, ähvardades teda pereliikmetele kahju tegemisega. Kaitsmaks oma pere ta võttis süü omaks.
Seejärel tulid kokku kolm meest ja mõistsid kohut, kuigi reaalsuses mingit kohtuprotsessi ei toimunud. NKVD ei viinud hukkamisi läbi avalikult ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tahtis NSVL väljapoole oma riiki kujutada end inimsõbraliku tulevikuühiskonnana ja demokraatlike väärtuste kandjana, et pälvida lääneriikide ja lääne ühiskonnaga liitlase staatus. Poliitilised hukkamised sellesse narratiivi ei mahtunud. Demokraatlikes riikides ei tehta ju nii. Seega pidi tegevust varjama.
Teiseks oli vaja hägustada sündmusi NKVD organisatsioonisiseselt. Töötajad olid valikuliselt informeeritud, keskendusid rangelt oma tööle ja kui isegi aimasid midagi halba, siis ei osanud kunagi tervikpilti kokku panna. Hukkamisi viidi läbi öösel ühes kindlas helikindlas keldriruumis. Kuigi hukkamise otsus võis olla päevi varem langetatud, ei antud vangidele teada, millal see täpselt toimub, vaid ühel ööl äratati vang unepealt, jäeti mulje, et ta transporditakse mujale, siis järsku lükati vang verest ja ajukoest läbiimbunud põrandaga hukkamisruumi, inimene nägi seda õudust 5 sekundit ja siis sai selja tagant kuuli kuklasse.
Kohe seejärel vabastati hukkamisruum järgmise ohvri jaoks. Sellisel viisil mõrvati selle maja keldris ligi 21 000 inimest umbes 500 päeva jooksul, mis tegi 40-50 hukkamist ühe öö kohta. Kehtis reegel, et enne päikesetõusu pidi olema ööse tegevuse jäljed kaotatud. Ohvrite surnukehad viidi enne koitu veoautodega Moskva mnt 12. kilomeetrile, kus oli endine kaevandus, visati sinna ja lükati mulda peale. Linnaelanikud ei teadnud midagi massilistest hukkamistest ja see oligi eesmärk.
Hukkamisruumi pesti tuletõrjevoolikuga, lastes kõik jäljed kanalisatsiooni. Lisaks kasutati kloori, et haisu maskeerida asutuse päevase vahetuse töötajate eest. Päevase vahetuse inimesed võisid aimata, et midagi kohutavat leiab aset, kuid ei tundnud end otseselt süüdi, sest vastutus oli hajutatud ja oletus, mis tõde võib olla, tundus nii hirmutav, et seda ei mindud surkima, sest kardeti ise ohvriks langemist. Selle asemel panustati süsteemi jätkumisse, eeldades, et see säästab neid ohvriteks langemast.
Järgmises puhastuslaines võeti aga sihikule needsamad operaatorid, kes olid kurja süsteemi hoolega teeninud. Mehega, kes tõenäoliselt hukkas keldriruumis minu vanavanavanaisa, tehti hiljem täpselt sama: võeti kinni, hoiti NKVD asutuses vangina, fabritseeriti süüdistused kõrgemalt poolt, lasti öösel spetsiaalses keldriruumis maha ja viidi öö varjus samasse massihauda, mille loomisesse ta panustanud oli.
Milles seisneb sarnasus e-residentsusega? Selles samas süsteemses kurjuses, mida asjaosalised ise ei märka, ei taha märgata või kaitsevad.
E-residentsuse poliitilisteks eesmärkideks on edendada kultuurisuhteid, luua kogukonda ja lasta välismaalastel töökohti Eestis luua ning jätta Eestist mulje kui üliarenenud demokraatlikust digiühiskonnast, kus igaüks võib oma startupi teha. Samal ajal reklaamib e-residentsuse meeskond programmi välismaalastele innovaatilise viisina, kuidas asukohavabalt äri ajada ning meelitab sellega inimesi, kes on nt Lääne-Euroopast pärit, aga kindel elukoht puudub (nt armastavad reisida palju) ja vahetavad tihti asukohta, mis on tänapäeval täiesti normaalne.
Neil inimestel puudub emotsionaalne suhe Eestiga. Enamik neist ei külasta Eestit füüsiliselt kunagi. Samuti ei huvita neid Eesti kultuuri panustamine, tööjõu palkamine Eestis ega Eesti turul oma toodete-teenuste müümine. Nad teevad e-residentsuse selleks, et neil oleks Euroopa Liidus äriühing, mille alt majandustegevust teostada enamasti Lääne-Euroopas või Lõuna-Euroopas, vahel ka globaalselt. Samuti vajavad nad oma tegevuseks ettevõttele pangakontot ja käibemaksunumbrit.
E-residentsuse programmi välismaa üritustel osalevad ettevõtjad pragmaatilistel kaalutlustel, mitte sügavast huvist Eesti, Eesti kultuuri või Eestis füüsilise tegutsemise vastu. Kuna need üritused on riigi rahastatud, on e-residentide ja e-residentsuse huviliste tegelikud motiivid järgmised: tasuta juriidilise info hankimine, mis muidu on kulukas; teisted ettevõtjatega kohtumine; tasuta snäkid ja joogid. Seda ei saa neile pahaks panna. See on äärmiselt loogiline ärikäitumine.
Probleem on aga selles, et programmi turundussõnum ja lubadused on kognitiivses dissonantsis riiklike ametlike programmi eesmärkidega ja e-residentsuse meeskond ei saa sellest üldse aru. Kui reklaamida e-residentsust vähese bürokraatiaga lahendusena, mis võimaldab asukohavabalt ettevõtet opereerida, siis kuidas seletada järgnevat?
E-residendi staatuse taotlemise ja uuendamise protsessil ei ole tänaseks enam vähimatki seost digitaalse innovatsiooniga. Taotlusprotsess võtag umbes kuu aega, taotlemisel on küsimused kahtlustava iseloomuga ja kui lõpuks e-residentsus antakse, siis peab inimene füüsiliselt reisima Eesti saatkonda, et anda seal sõrmejäljed ja isiklikult kaart kätte saada. Ei kõla just digitaalse innovatsioonina või kõlab?
Vastuoluline on ka näiteks see, et e-residentsuse programmi peetakse väga kõrge investeeringu tootlusega programmiks, kuid selle eelarvet riik kärpis. Kas riik ei mõista, et kui arendustegevusse ei investeerita, teeb keegi kuskil parema toote või teenuse ja tehnoloogiliselt maha jäänud toode või teenus kaotab relevantsuse ja muutub väärtusetuks? Seda ei mõista ka e-residentidele teenuste osutajad oma firmade sees. Samuti ei mõista nad oma kliente.
Paljude selliste teenuseosutajate mentaliteet on näha e-residentide asutatud firmades keerulisi elitaarseid piiriüleseid ärisid ning peavad seetõttu oma teenuseid kõrgematasemelisemateks võrreldes raamatupidamisfirmadega, mis eestlaste loodud firmasid teenindavad. See annab neile jultumuse pakkuda teenuspakette preemium hinnaga, loomata reaalset majanduslikku väärtust oma klientidele või luues seda minimaalselt. Tegelikkuses pole paljude e-residentide ärid raamatupidamislikult keerulised ja preemium hindu makstakse teistel põhjustel.
Kontaktisiku nõue e-residentide firmadele, mida juhitakse välisriikidest käitub kui tollipunkt. Kui kontaktisikut ei määra, ei saa firmat välismaal tegutsev ettevõtja Eestis registreerida ja kui teenusepakkujale jääb arve tasumata, kontaktisik eemaldatakse ja mõne kuu pärast alustab riik sundkustutamist, andmata inimesele võimaluse enda põhjuseid välja tuua, miks sel firmal kontaktisikut pole. See võimaldab olukorda, kus e-residentidele teenust osutavad firmad saavad riigi poolt antud haamriga välismaalastest ettevõtjaid terroriseerida.
Vaatamata suurele kohalikule uhkusele digirigi eduloo üle ei pea välismaalased Eesti e-riiki üldse intuitiivseks. Eesti maksusüsteem on küll üsna lihtne, kuid e-maksuameti või äriregistri kasutajakogemus teevad selle e-residendi jaoks keeruliseks. Kuidas muidu seletada, et e-residendid on nõus maksma teenuseosutajatele kohaliku raamatupidamise eest kümneid kordi rohkem, kui teenus tegelikult väärt on? Kuna Eesti maksusüsteem on üldiselt lihtne, on raamatupidamine on lihtsalt andmesisestustöö, mitte lisandväärtust loov teenus.
Kohalikel e-residente teenindavatel ettevõtetel üldiselt puudub stiimul ja mentaliteet, et teenust tehnoloogiliselt uuele tasemele viia ja päris väärtust oma klientidele pakkuda. Esiteks teevad kontaktisiku teenuse kohustus ja e-riigi ebaintuitiivsus nad peaaegu vältimatuks partneriks e-residentidele. Turunduse eest tasub samuti riik ehk kliendid jõuavad teenuseosutajateni ise läbi e-residentide ametliku turuplatsi. Vaid vähestel on iseseisvad reklaamikampaaniad üleval.
See tekitab omakorda olukorra, kus toimub puugilaadne käitumine. Teenuseosutajad imevad e-residentidelt võimalikult suuri teenustasusid välja, samal ajal pakkudes lahendusi probleemidele, mis on Eesti riigi tekitatud (kontaktisiku teenuse vajadus, ebaintuitiivne e-riik). Kuna need probleemid on fiktiivselt tekitatud, tähendab nende probleemide lahendamine e-residentidele vaid administratiivkulu, mitte kohta, kus neile on väärtust loodud.
Samasugust puugilikku lähenemist rakendavad e-residentidele teenuste osutajad ka iseenda töötajate suhtes. Need teenuse osutajad on tihtipeale sellised firmad, mis on suutnud endale ilusa veebilehe ehitada, mis jätab mulje tõhusast partnerist. Tegelikkus on aga selline, et kuskil taustal istub suur hulk inimesi, kes manuaalseid tööjuppe teevad. Neid inimesi põletatakse teadlikult läbi kolmel põhjusel.
Kuna siseprotsessid on valdavalt ebatõhusad, ei teki tähenduslikeks investeeringuteks piisavalt raha ja siis omanik valib pigem tagasihoidliku kasumi kasuks, kui võtab riski. Teiseks on tihtipeale asi selles, et e-residente teenindavate firmade omanikele tegelikult tehnoloogia meeldib, kuid nad ise on vaid kasutaja rollis ega oska uut tehnoloogiat luua ega selle loomist juhtida. Kolmandaks on kartus, et kui kliendile tehakse kõik väga mugavaks ja efektiivseks, tõstatub õigustatud küsimus, et miks nii palju raha küsitakse. Toetudes vaid riiklikule turundusele ja vahel ka omaalgatuslikule väikese eelarvega turundusele, ei suudeta hoomata seda, kuidas mahuäri teha. See kõik kindlustab, et e-residente teenindavates ettevõtetes teevad inimesed palju tööd, kuid ei saa kunagi vääriliselt tasustatud.
E-residentsuse meeskond, pangad, maksuamet ja Rahapesu Andmebüroo omakorda lisavad hagu tulle. E-residentsuse meeskond elab illusioonis, et Eestisse tullakse firmat tegema, sest unistatakse Tallinnas kontori rentimisest, tööjõu palkamisest ja Eesti kohalikul turul tegutsemisest. Ei, keegi ei tee firmat sellistel rahvusromantilistel kaalutlustel või kui teeb, siis tegemist pole ratsionaalselt käituva ettevõtjaga.
Samuti eeldab e-residentsuse meeskond, et kuna Eestist on alguse saanud mitmeid ükssarvikuid, siis see on piisav põhjus eeldada, et mõni rahvusvaheline ettevõtja teeb oma järgmise ükssarviku e-residentsuse programmi toel. See mõttekäik on mõistusevastane, sest mida tegelikult pakutakse? Plastikkaarti, millele peab füüsiliselt saatkonda järele minema + 0% ettevõtte tulumaksu. Ei arvestata üldse, et suure ettevõtmise puhul valitakse majanduslikult kõige mõistlikum jurisdiktsioon ja seda mitte põhjusel, et kuskil saab registreerimiseks sinist kaarti kasutada. Teiseks, 0% ettevõtte tulumaksust pole ükssarvikutel tegevuse algusaastatel isegi kasu, sest tegutsetakse investeeringute abil ja raamatupidamislikku kasumit ei tekigi.
Põlatakse ära väikeettevõtjaid, kellele tegelikult oleks e-residentsusest kasu. Väiksematel tegijatel ei ole finantsilist võimekust Eestis kontorit rentida ja töötajaid palgata, kuid nad vajaksid käibemaksunumbrit ja pangakontot ettevõttele sellegipoolest. Maksu- ja Tolliamet ei väljasta ja võtab ära käibemaksunumbreid firmadelt, kes ei suuda tõestada majandustegevuse olemasolu Eestis.
If väikeettevõtjast e-resident Eesti käibemaksunumbrit ei saa, tekib tal dilemma, mis sõltub individuaalsest majandusseisust: kas ettevõte hüljata, likvideerida või registreerida käibemaksunumbrid riikides, kus kliendid asuvad, mis aga omakorda tekitab topelt raamatupidamise kohustuse ja kulu. Äriklientidele müüki ei saa lihtsalt teisel viisil Euroopas ajada.
Kui Eestis füüsiline majandustegevus puudub, ei ava ükski Eesti pank pangakontot e-residendi firmale. See sunnib e-residente kasutama ebatraditsioonilisi finantsteenuse osutajaid, mis muidu on enam-vähem okei, aga kahe suure mööndusega: need asutused ei saa ärilaenu väljastada ja algoritmilised kontrollid võivad nädalateks ettevõtte raha külmutada, mis on tõsine finantsšokk.
Rahapesu Andmebüroo tegevus on samuti küsitav. Nende suunised on niivõrd üldised, et nad ise ei võta vastutust üldse, aga kui keegi millegagi eksib, tuleb kohe karistama. Nad ise põhjendavad seda naeruväärse väitega, et igas ettevõttes on natuke erinevalt asjad ja teenused. Tegelikult ei ole. Kontaktisiku ja raamatupidamise teenuse osutajad ning pangad pakuvad standardiseeritavaid teenuseid. Selle asemel, et anda konkreetseid siduvaid juhiseid, piirdub Rahapesu Andmebüroo mahuka soovitusmaterjaliga, mida võib igat pidi tõlgendada. E-residentsuse meeskond kas ei näe selles kurjust või pole piisavalt motiveeritud seda adekvaatselt adresseerima.
Mitmed e-residente teenindavad firmad pakuvad näiliselt tugevate vastavusnõuete rakendamise varjus tugiteenuseid püsivast tegevuskohast mulje jätmiseks, et võimaldada suurklientidel hoiduda maksudest riikides, kus on tegelik püsiv tegevuskoht. See tekitab olukorra, kus hukatakse ausad väikeettevõtjatest välismaalased, et rahuldada Rahapesu Andmebüroo ranget pilku, samal ajal aidates jõledaid ebaseaduslikke struktuure. Kui mõni selline suurem juhtum pinnale ujub, võib Eesti oma rahvusvahelise mainega pea liiva alla peita, aga ega sellest ka siis abi pole.
Kui EU Inc 2027.a välja tuleb, kukub see e-residentsuse kaardimaja oma raskuse all kokku, paljastades programmi süsteemsed vead. Parem oleks see programm juba praegu sulgeda.
Carl Edvard Roland Tiik