18.06.2024
Märt Põder
E-hääle isikustatud säilitamise lõpetamisest keeldunud VVK otsus on 18. juuni seisuga kaevatud Riigikohtusse. E-hööletuiste vastu võitlev Märt Põder nõuab kaebajana, et tema e-häält kui tema poliitilist seisukohta sisaldavat isikuandmete eriliiki ei säilitataks selge õigusliku aluseta, mida eeldab isikuandmete kaitse üldmäärus ning ta toob välja, kuidas on selline säilitamine ühtlasi vastuolus 3.06.2024 kehtima hakanud e-hääletuse seadustiku hääletamise salajasuse paragrahviga.
Isikuandmete kaitse üldmäärust polnud olemas e-hääletuse eksperimendi käivitamisel 2000. aastal, Riigikohtu 2005. aasta revolutsioonilise hääle salajasuse tõlgenduse ajal ega ka 2013. aastal QR-koodi kasutava ja hääle salajasust riivava kontrollmehhanismi kasutuselevõtmise ajal, viitab ta.
E-hääletuse algusaegadest pärineb ka eeldus, et häälte isikustatud säilitamine ID-kaardiga digiallkirjastatud kujul on internetihääletuseks vajalik ega sea ohtu valijate isikuandmeid või hääle salajasust.
„Minu kui kaebaja seisukohalt on ekslik seadusandja implitsiitne eeldus ja valimiste korraldajate eksitavaid väitelisi modaalsusi kasutavad deklaratsioonid, et selliselt hääletamise salajasust riivav e-hääletuse korraldus on vajalik ja proportsionaalne. Praktikas seati praegustel alustel põhinev e-hääletus sisse kiire tehnoloogilise arengu käigus veerand sajandit tagasi ning institutsionaalselt jagatud sooviga leida kasutust oletatavalt innovatiivsele ID-kaardile, mida 2000ndatel piiratud kasutusvõimaluste tõttu kutsuti pilkamisi ka “jääkaabitsaks”,“ teatas Põder.
Ta lisas, et ajast-arust eeldusi ning põhimõtteid pole isikuandmete valdkonna ja e-hääletuse globaalsete arengute valguses sisuliselt üle vaadatud ja need on formeerunud nähtuseks, mida võib nimetada “ontoloogiliseks valimispettuseks” — esitatud kaebus annab Riigikohtule võimaluse parandada tehtud vead ning suunata e-hääletuse eksperiment tagasi põhiseaduslikult vastuvõetavale rajale.