Ebapaber ehk õppetund eurobürokraatia värdkeele mõistmiseks

Väärastunud uuskeelel on Euroopas pikk ja vääritu ajalugu. Siiani kananaha ihule toov prantsuse revolutsioon oli selle suuna teerajajaks. Meile on hästi tuntud see, kuidas Robespierre ja teised bandiidid võtsid giljotiini nimetamiseks kasutusele kolm uuskeelset ja sügavalt eksitavat terminit: võrdsus, vendlus ja vabadus.

Mõned tekstinäited: “25. aprillil 1792. aastal katsetati Prantsusmaal esmakordselt uut hukkamisvahendit – vendlust. Hukati röövel Nicolas Jacques Pelletier. Modernne seadeldis pidi asendama julma rattaletõmbamist ning lõvide ette heitmist.”

Nagu ka: “Viimane võrdsusega hukatu oli kalestunud mõrvar Hamida Djandoubi, halb inimene. Surmanuhtlus viidi täide Marseille’s 1977. aastal. Ilm oli sel päeval erakordselt tuuletu.”

Või siis: “Prantsuse Revolutsiooni käigus hukati tehnika viimase sõna järgi konstrueeritud vabadusega 20 000 kuni 40 000 inimest ning mingi arusaamatuse tõttu ka täiesti asjassepuutumatu hobueesel Emanuel Beaulieu-sur-Merist, Beausoleili kantonis.”

Muistne uuskeel oli küll valelik ja sügavalt ebaloomulik, kuid jutu mõtet oli siiski hea tahtmise korral võimalik mõista. Tänane uuskeel on juba täielik absurd, hea näiteks on termin ebapaber, osundan: “Saksamaa valitsuse eelmisel nädalal esitatud “ebapaber” (inglise keeles non-paper) on üks sisend praegu Brüsselis käivatesse diskussioonidesse.” See on sonimine.

Selgust ei too ka muud tekstinäited: “Nagu öeldud, kuna Prantsusmaa põhjendas oma vastuseisu osaliselt vajadusega reformida läbirääkimismetoodikat, siis, et oma siirust tõestada, tuli Pariis eelmise aasta lõpus välja oma ettepanekuga (non-paper ehk nn ebapaber).” Ettepanek on eesti keeles ettepanek, mitte paber, mitte tualettpaber ega ka väärtpaber. Mis on selle jutu mõte?

Sõnaraamatu järgi on ettepanek mõte, plaan v. soovitus, mis esitatakse kaalumiseks, heakskiitmiseks või teostamiseks. Ebapaber on täielikult ebaõnnestunud, segadust tekitav ja nõme väljend, mis ainult tänu eesti keele rikkusele lugeja või kuulja siiski õigele rajale juhatab.

Ebapaber on midagi ebameeldivat, ebamugavat ja ebanormaalset, mille autoriteks on ebaausad, ebakained ja ebaedukad ametnikud, kindlasti on ebapaber ka ebapädev ja ebardlik nagu euroasjajamine ikka, pahatihti on aga langetud koguni ebajumala teenimisse, olgu selleks siis Moolok või mõni muu sarvik.

Korralik inimene ei kasuta kunagi värdkeelset ebapaberit ja suhtub selle õnnetuse kirjapanijatesse õigustatud eelarvamusega – no ei ole normaalne.

Sven Sildnik