30.08.2024
Ei vaja.
Sotsialist Eduard Odinets kirjutab ERR-is, et kaitset vihkamise õhutamise eest vajavad kõik (täpsustades siiski, et ennekõike geid ja venelased). On väga pretensioonikas esineda kogu ühiskonna nimel, kuid Odinetsist võib aru saada, ta ise kuulub päris mitmesse vähemusse.
Mina vaenukõneseadust ei taha ja olen selle vastu ning sugugi mitte sellepärast, et oleksin elanud mingit kuldset elu. Ei, olen elult palju sugeda saanud. Olen kannatanud koolikiusamise all, aga neid, kes seda tegid, ma ei karistaks. Poleks ka tollal seda tahtnud.
Nõukogude Armees sain kogeda dedovštšinat. See on mu elus ainus koht, kus ma tahaksin, et need jõhkardid, kes sõjaväes ülbitsesid, oleks korrale kutsutud ja karistuse saanud.
Ma läksin varakult kiilaspäiseks. Olen oma välimuse pärast palju halvastiütlemist kuulnud. Sattusin pealt kuulma, kuidas üks naine ütles minu kohta oma õele: “Kuidas sa saad nii inetu mehega käia?” Sotsiaalmeedia tutvumisringkondades kuulen selliseid vihjeid praegugi. Ja kujuta ette, Odinets, ma ei taha kellegi karistamist.
Eduard Odinetsi rahvuskaaslased on mulle öelnud “prakljatõi fašist” ja “jobannõi estonets”. Ma olen noorest peast venelastega kakelnud, aga ka sõbrustanud. Ma ei karistaks neid minu fašistiks nimetamise eest ega ka selle eest, kui neile minu riik ei meeldi. Karistama peaks siis, kui nad selle riigi vastu tegutsema asuvad, aga seda saab teha ka praeguse seadusandlusega.
Muide, mulle on homomees pannud pooltuttavat seltskonda sõidutanud väikebussis käe paljutähenduslikult põlve peale. Mulle oli see vastik, kuid ma ei löönud ega solvanud teda, ütlesin vaid selgelt “Võta käsi ära!” ja probleem oli lahendatud.
Selliseid juhuseid on elus palju. Nad on ebameeldivad, ent karastavad eluks. Erinevalt Odinetsist ei taha mina, et kõike seda reguleeritaks seadustega ja karistataks. Antud näidetest hullemaid asju reguleerib hästi ka praegune seadustik.
Miks ma ei taha vaenukõneseadust? Sest usun sõnavabadusse. Mina teada pole ka Ameerika, kus demokraatide ajal möllab vihkav ja samas sallivust nõudev pseudoliberalism, vastu võtnud mingit vihakõneseadust – sest ameeriklased ei taha mingilgi moel sõnavabadust piirata. Erinevalt Odinetsist olen ma Charlie Hebdo usku.
Erinevalt Odinetsist ei usu ma, et keegi vaenukõneseaduse tõttu vihkamisest loobuks. Kui keegi näiteks vihkab juute, siis jääb ta seda tegema ka siis, kui ta selle seaduse järgi karistada saab. Ta hakkab neid veelgi rohkem vihkama ja läheb ehk isegi tegudele üle, sest temas koguneb lisaks ka viha karistuse ja vaigistamise pärast. Seda pulbitsemist vihakõneseadus ei peata, ta ei näegi seda.
Millegipärast arvavadki “odinetsid”, et kui kedagi karistada, siis mõtleb ta järele ja hakkab “heaks”. Ei hakka, hoopis kurjemaks läheb. Seda näitavad kriminaalkroonikad, kus korra vanglasse sattunutest lähevad paljud sinna tagasi.
Kui kedagi karistada, siis ei lähe ühiskond sellest sugugi paremaks. Seda näitab ilmselge fakt, et kõigis riikides, kus on olemas vaenukõneseadus, on asjad ainult hullemaks läinud ja vinti keeratakse aina peale.
Kas niiöelda tagakiusatud saavad massikaristamisest sõnalise väljenduse eest ennast paremini tundma? Kahtlen. Vähemalt mina usun, et kui kedagi karistatakse minu solvamise eest, siis minu elu muutub ebaturvalisemaks, sest siis pean ma tänavanurkadel ikka vaatama, kas seal ei seisa keegi, kelle arvates rikkusin ma tema elu. Ja üleüldse – suuremat sorti karistamine kellegi kaebuse põhjal muudab ühiskonna pealekaebajate ühiskonnaks.
Ma ei arva, et vaenuõhutamine peaks karistuseta jääma, kuid sellega saab edukalt hakkama ka praegune karistuseadustik. Kui võetakse vastu uus ja karmim seadus, tähendab see paratamatult rohkemaid kaebusi ja rohkemaid karistusi, uurimis- ja justiitssüsteemi täiendavat koormamist, füüsiliste kuritegude asemel suust väljalipsanud sõnade politseilist uurimist. Kas me tõesti tahame seda?
Üks moment Odinetsi seisukohavõtust ERR-is: “Nagu kirjutasin juba eelmisel aastal, ei ole minu toetus vaenukõne kriminaliseerimisele üleskutse piirata sõnavabadust või kehtestada tsensuur, ma kutsun üles enesekontrollile.”
Odinets vassib: see ei ole üleskutse enesekontrollile, vaid üleskutse just karistamisele. Ja sõnavabaduse piiramine on see igal juhul: kui riigis on juba olemas vastav karistusseadustik, siis mistahes karmistamine on mingi kahtluseta sõnavabaduse piiramine. Just sotsialistid on varmad väitma, et piiramine ei ole tegelikult piiramine, vaid on vabaduse kindlustamine.
Kogu läänemaailma praktika näitab, et vaenukõneseadust kasutatakse ennekõike poliitiliste vastaste tasalülitamiseks, sest selle sõnavara, mille eest karistatakse, määravad ära võimulolijad. Ja praegu määravad selle ära Euroopa struktuurides võimutsevad liberaalid ja vasakpoolsed, “vihaõhutus” põhineb konservatiivsel maailmavaatel. Kui öelda kasvõi Facebookis halvasti geide kohta, järgneb blokeering, aga seda ei tule viha õhutamisel religiooni vastu.
Lisaks kasutatakse vaenukõneseadust massiliselt ära isiklikuks arveteklaarimiseks, nagu seda tehti stalinismi ajal, mil “koputati” ebameeldiva naabri peale ja saadeti ta sellega Siberisse. Praeguses olukorras saab ütlust “Sa oled paks!” väga edukalt ära kasutada kaebuseks selle eest, et sa ründasid üht ühiskondlikku gruppi, nimelt kehaliselt haigeid inimesi. Kuigi reaalses elus paneks selline solvang mõnegi inimese enda eest hoolitsema. Hetkel aga on ka vaenukõneseaduseta näha, kuidas sotsiaalmeediat uputavad “suunamudijad” kaebavad sarkastilisi kommentaatoreid kohtusse, sest ei suuda kriitikat taluda.
Nii et, Eduard Odinets, kogu ühiskond ei arva nii, nagu sina. Mina arvan, et ühiskond ei vaja vaenukõneseadust. Üksikutele marginaalsetele gruppidele ehk tundub see vajalikuna, aga ühiskond ei toeta seda, ja isegi paljud asjatundjad on öelnud, et Eestis pole ette tulnud olukordi, kus sellist karmistamist oleks hädasti vaja.
Vaenukõneseadus viib meid totalitarismi, mitte sallivuse poole. Ja huvitaval kombel tahetakse seda seadust seda rohkem, mida rohkem on maailmavaade vasakule kaldu.
Muide, ERR-i lood lead`is märgib Odinets, et vaenukõneseadusega vajavad kaitset ka venelased – no pole näinud agressiivsemat vähemust, kui on nemad, õigemini just nende suurvenelik osa. Ja kaitset vajab ta just oma kaasmaalaste eest, sest Eesti venelased on kohe kindlasti eestlastest kordi homofoobsemad ning solvang “Tõ, pederast!” väga tavaline ka siis, kui seksuaalsele sättumusele üldsegi ei rõhuta.
Jüri Kukk, toimetaja