13.03.2023
1940. aasta sündmused tähendasid Eesti riigi hukku.. Pilt on illustratiivne.
Järgnevas kahes alljaos käsitlen lühidalt kahe mehe, esimese Eesti Vabariigi esimese ja ühtlasi ka viimase presidendi Konstantin Pätsi ja kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri seotust või mitteseotust 1940. aasta riigipöörde ja riigikukutamisega.
Nende ajalooline osalemine omaaegsetes kurjakuulutavates sündmustes oli ja on väljaspool kahtlust juba nende ametipositsioonide tõttu. Ja muidugi olid nad mõlemad allaandjate leeris asjamehed Eesti Vabariigi okupeerimisel NSV Liidu poolt – seda Päts kui riigijuht ja Laidoner kui sõjaväejuht. Ometi oli nende kokkupuude ajaloolise kaose ja hukuga siiski mõnevõrra erinev. Ja erinevus seisnes eelkõige selles, et Päts pidi okupatsiooni alguses rohkem asju ajama võltsriigipöörajatega, Laidoner seevastu sattus Narva ja Jõhvi all sõna otseses mõttes ninapidi kokku sisse tungivate Vene vägedega. Aga ka nende omavaheline seotus oli fataalne juba kaua enne 1940. aastat, mil Eestisse valgusid ida poolt vaenlaste hordid, kes kallaletungijatena jäid siia pikaks ajaks – tegelikult rohkem kui pooleks sajandiks.
1
Konstantin Päts oli 1940. aastal 66aastane ning Eesti Vabariigi president, elukohaga Kadrioru lossis Tallinnas. Vikipeedia andmeil sündis Konstantin Päts 10. (uue kalendri järgi 22.) veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas Tahku külas Tahkuranna mõisas Pätsi (Põldeotsa) talus maaomanik Jakob Pätsi teise lapsena.
Ajaloolane Peep Pillak ütleb ühes oma 6. juuli 2020. aasta meediaarvamuses, et Konstantin Päts oli poliitik, mitte pühak – tal oli inimlikke nõrkusi. Ta lisab, et Pätsi roll Eesti ühiskondlikus elus peaks küll olema üldteada, kuid loetleb siiski tema olulisemad riigimehe ametid, mida siinkohal jääb üle vaid korrata: ta oli Maavalitsuse esimees, Eestimaa Päästmise Komitee esimees, juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist, moodustas Eesti Ajutise Valitsuse ning juhtis seda pea- ja sõjaministrina, oli I riigikogu esimees, mitmel korral riigivanem, peaminister riigivanema ülesannetes, riigihoidja ja esimene Eesti Vabariigi president. Tema teeneid hinnati kahe Vabadusristi ning mitme teise kõrge Eesti ja samuti Soome, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Belgia, Tšehhoslovakkia, Hollandi, Taani, Itaalia, Rootsi, Prantsuse ja Püha Tooli aumärkidega. Kõik see vastab tõele.
Ja ometi juhtus nii tema kui Laidoneriga 1934. aasta kevadel midagi sellist, mis siiani paneb päid ja piike murdma nii poliitikud, ajaloolased, õigusteadlased kui vaata et kogu Eesti rahva. Ja see midagi kannab konkreetset pealkirja „Riigivanema otsus nr 173“. Kuna see nii tähtis oli ja on, siis olgu siinkohal sõna-sõnalt ära toodud selle tekst:
Riigivanema otsus nr. 173.
12. märtsil 1934.
§ 1. Põhiseaduse § 60 p. 7 ja Kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu Vabariigis kuueks kuuks, arvates 12. märtsist 1934 kell 17.
§ 2. Kaitseseisukorra seaduse § 7 p. 1 põhjal nimetan kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral-leitnant Johan Laidoner’i, pannes tema peale ka sisekaitse ülema kohused, määrates viimase abiks kindral-major G. Jonson’i.
§ 3. Vabastan vägede juhataja kohuste täitmisest Kaitseminister kindralmajor P. Lill’e ja sisekaitse ülema kohuste täitmisest kindral-major G. Jonson’i.
§ 4. Riigi raudteed ja post, telegraaf ja telefon alluvad operatiivselt kaitsevägede ülemjuhatajale.
§ 5. Käesolev otsus panna maksma telegraafi teel.
K. Päts
Peaminister Riigivanema ülesannetes
Joh. Müller
Kohtu- ja siseminister
Ajalookirjanduses ollakse ka seisukohal, et 1934. aasta riigipöördeks tuleks nimetada Konstantin Pätsi, August Rei ja sama aasta aprillikuusse plaanitud riigivanema valimistel kandideerinud Johan Laidoneri 12. märtsil 1934 korraldatud veretut sõjaväelist riigipööret, mille käigus kindralleitnant Laidoner ning ajutine riigivanema kohusetäitja Päts lasid arreteerida vabadussõdalaste juhid ning aktivistid.
Tagantjärele aga on teada, et vapsid (Vabadussõja veteranide rahvaliikumine) ei kavatsenudki vägivaldset riigipööret, kuigi kuulujutud sellest olid liikvel.
Päts oli küll üks kandidaate 1934. aasta aprillis toimuma pidanud presidendivalimistel, kuid Vabadussõjalaste Liikumise kandidaati Andres Larkat ja isegi kindralleitnant Johan Laidoneri peeti mõlemat populaarsemaks kui Pätsi. Pätsi poliitiline oponent Jaan Tõnisson võrdles 1934. aasta märtsi alguses vapside liikumist Saksamaa natsidega ja soovitas valitsusel selle liikumise vastu vajalikke samme astuda. Seejärel viiski Konstantin Päts läbi riigipöörde. Välja kuulutati kaitseseisukord ja vapside liikumine saadeti laiali, vahistati mitusada liiget. Andres Larka jäeti esialgu vabadusse, kuna ta oli presidendikandidaat, kuid 1936. aastal ka tema vangistati.
Riigikogus 15. märtsil 1934 esinedes tõdes Päts demagoogiliselt, et Eesti rahvas on „vapsiliikumise propagandast pimestatud ja selle tõttu pahatahtlik ning võim ei saa seetõttu olla rahva käes“. Järgnevatel päevadel kiitis Riigikogu heaks Pätsi tegevuse Eesti demokraatia päästmise lootuses. Välja tuli aga vastupidi, Päts peatas Riigikogu tegevuse ja 1935 erakondade tegevuse, andis seadusi välja oma dekreetidega, ajakirjanduses toimis tsensuur, ta asutas ka Riikliku Propaganda Talituse. Päts lükkas presidendivalimised edasi esialgu kaitseseisukorra kehtivuse perioodiks, väljendades muret „Vaps-liikumise valitsusvastase agitatsiooni tõttu liiga laes olevate emotsioonide pärast“. Teatavasti seda kaitseseisukorda ei tühistatudki kuni esimese Eesti Vabariigi lõpuni.
Aga mida sätestas kaitseseisukorra seaduse esimene paragrahv konkreetselt? Olgu ka selle tekst siinkohal sõna-sõnalt ära toodud:
§ 1. Kaitseseisukorra võib Vabariigi Valitsus kuulutada välja kogu vabariigis või ta mõnes osas sõja ja sõjahädaohu puhul kui ka neil juhtudel, kui maksva riigikorra ja julgeoleku vastu sihitud kuritegevus omandab ähvardava iseloomu.
Päts oli peaminister riigivanema ülesannetes ja seetõttu oli tal põhiseaduslik õigus kaitseseisukord välja kuulutada. Kas aga kaitseseisukorra seaduse § 1 õiguslikud alused olid ka reaalselt olemas? Sõda ja sõjaoht puudus neil päevil täielikult. Seda õiguslikku alust ei olnudki olemas. Jäi üle vaid teine põhjendus, mis pidi tähendama, et maksva riigikorra ja julgeoleku vastu sihitud kuritegevus omandab ähvardava iseloomu. Kuid ka seda õiguslikku põhjendust tegelikult ei olnud olemas. Vabadussõja veteranide liikumine oli esialgu seaduspärane ja nad isegi saavutasid 1934. aasta jaanuaris kohalike volikogude valimistel täieliku võidu Tallinnas, Tartus ja Narvas. Nende liikumine kuulutati kuritegelikuks tagantjärele alles pärast kaitseseisukorra kehtestamist, vabadussõdalaste enne seda kohalikel valimistel võidetud saadikumandaadid tühistati ning suur hulk selle liikumise juhte arreteeriti ja anti kohtu alla fabritseeritud süüdistustega. Seda kõike juhtisid Päts ja teda toetav grupp ametiisikuid.
Nüüdseks on selgunud, et mitte vabadussõja veteranide liikumine ei olnud seadusevastane, vaid Pätsi ja Laidoneri tegevus ise oli seadusevastane. Kuritarvitades oma ametiseisundit, nad lihtsalt usurpeerisid riigivõimu ja kehtestasid grupidiktatuuriga sarnase riigivalitsemise korra, kasutades selle täideviimiseks ka sõjaväge ning sõjaväega ähvardamist.
Isegi Eesti Nõukogude Entsüklopeedias avaldati Pätsi kohta mõnerealine artikkel, milles leidub järgmist:
Peaminister riigivanema ülesannetes (1934–37) tegi koos J. Laidoneriga 12.III 1934 sõjaväe abil fašistliku riigipöörde ja hakkas valitsema diktaatorlikult. Pärast nõuk. võimu taaskehtestamist saadeti ENSV-st välja.
Pätsi Eestist välja „küüditamine“ vajab samuti täiendavat selgitamist. Nimelt saadeti ta koos perekonna ja kaasavõetud varaga 30. juulil 1940 Venemaale Baškiiriasse Ufaa linna. Venemaale sõitsid nad rongiga eraldi reisivagunis nr 204, sõit kulges üle Narva. Vahepeatuse ajal Leningradis kostitati Pätsi šampanjaga. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000rublane pension… Päts arreteeriti Venemaal alles ligi aasta hiljem, 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufaas asuvasse Baškiiria ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.
See, mida praegu järjekindlalt nimetatakse Pätsi küüditamiseks, kujutas endast administratiivkorras väljasaatmist. Väljavõte kriminaaltoimikust:
Pätsile on antud 5-toaline korter (ühekorruseline hoovimaja) täielikult mööblis, veevarustuse, vannitoa, kanalisatsiooni ja elektrivalgustusega. Maja juures on väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. Aed on valgustatud… Majateenijaks on Pätsi palvel saadetud Jelizaveta Geleva, sündinud 1918. aastal. Juhuks, kui Päts soovib kasutada autot, oleme valinud eesti keelt oskava autojuhi.
Kuni tema tegeliku arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ning tema üle teostatud administratiivjärelevalvet ei saa võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis. Pole teada, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest päris küüditatuist oleks pärast loomavagunitega sihtkohta jõudmist pakutud šampanjat, antud tasuta maja, pension, teenijad, autojuht ja rohtaed. Ometi on siiani Eestis inimesi, kes tahavad väita, et nii Päts kui Laidoner jagasid Eesti rahvaga ühist saatust ja kannatusi. Kahjuks nii püütakse tookordsetest agressori sundkäsilastest teha täielikke ohvreid, mida nad Vene okupatsiooni alguses kindlasti veel ei olnud.
Jaan Tõnissoni soovitus valitsusele astuda vapside liikumise vastu vajalikke samme lõppes sellega, et Pätsi-Laidoneri riigipööre ja selle tagajärjed hakkasid ise sarnanema Saksamaa natside ja Itaalia fašistide tegevusega. Tõsi küll, tunduvalt leebemas vormis.
Pätsi-Laidoneri usurpeeritud autoritaarse võimuga suutsid Stalini käsilased kuus aastat hiljem NSV Liidu okupatsiooni alguses Eestis vägagi tulemuslikult manipuleerida, tehes seda paljuski kriminaalse taustaga kohalike riigikukutajate abil ja Vene tääkide toel.
Tänapäeva rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist 1940, mil Andrei Ždanov Vene Tallinna saatkonnast dikteeris talle uue valitsuse koosseisu, juriidiliselt õigustühiseks. Sellel käsitlusel põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.
Päts andis 21. juunil 1940 allkirja Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul ka kõik valitsuse tegevusega seotud presidendi õigusaktid. Muuhulgas andis ta välja valimisseadust meelevaldselt muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ja uue parlamendi esimest istungit 21. juulil kell 23.oo hilisõhtul Kadrioru lossis allkirjastas Konstantin Päts enda lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes Riigivolikogul ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end vabariigi presidendiks kuni surmani.
Nüüdseks on selgunud, et Päts astus tagasi Nõukogude Liidu valitsuse algatusel, mitte enda südamesoovist lähtudes. Millegipärast on selle käskkirja teksti raske leida, kuid väliseesti ajaleht Estniska Dagbladet (Eesti Päevaleht) on selle avaldanud koos selgitava artikliga ühes oma 1966. aasta novembrikuu numbris.
Kuid andkem korraks jutujärg juba venelaste küüsis oleva Pätsi kätte – nimelt nende algatatud (samuti alusetu) kriminaaluurimise materjalide vahendusel. Pätsi enda väljendatud minakesksete hoiakute kohta seoses Vene sõjabaaside ja juunipöördega ilmneb toimikusse lisatud nn agentuurandmete teadetest 28. jaanuarist 1941 nimelt järgmist:
… Kui Vene väed 1939. aastal Eestisse tulid, andsin nõusoleku, sest mõistsin, et see on tugevama poliitika: nad on tugevamad, meie nõrgemad, me oleme väike riik. Aasta pärast öeldi meile, et ma ei pidavat lepingust kinni, püüdvat seda rikkuda. Allusin jällegi. Mõistsin: kui tulevad uued ajad, las siis juhivad riiki uued inimesed…
Millisesse maapealsesse põrgusse need „uued inimesed“ kogu Eesti punavenelaste sõjamasina jõhkral kaasabil juhtisid, on rõhuvale enamusele eestlastest praeguseks loodetavasti lõpulikult selgeks saamas.
Venemaal vangis viibiva Pätsi vastu menetluses olnud kriminaalasja uurimine peatati 23. veebruaril 1943 kuni erikorralduseni. Diktatuuririigile omase ebainimliku võttena paigutati Päts Kaasani vangla psühhiaatriahaiglasse. Tema kriminaalasi lõpetati alles 9 aastat hiljem, 8. aprillil 1952, kuid sundravile jäeti ta ikkagi edasi ning veel kaks aastat hiljem vabastati ta lõpuks ka sellest. Lühikest aega 1954. aasta jõulukuul viibis Päts Eestis Jämejala vaimuhaiglas. Sealt viidi ta avalikkuse üha kasvava tähelepanu tõttu Eesti NSV tervishoiuministri asetäitja Vladimir Pobuse korraldusel ja julgeolekumeeste kaasabil mõne nädala pärast tagasi Venemaale Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1956 pea 82aastasena suri.
Vaieldamatult jagas Konstantin Päts oma elu viimastel aastakümnetel kõigi teiste omal ajal represseeritud eestlaste saatust. Kuigi ta põdes diabeeti, siis vaimuhaige ta kindlasti ei olnud.
Ometi on raske uskuda, et Päts pärast siitilmast lahkumist otsekohe taevastesse kõrgustesse tõusis. Pigem sattus ta siiski allilma, kus kohtus uuesti ka Laidoneriga. Arvatavasti viibib ta põrgu selles osas, kus meie rahvuseepose peategelane Kalevipoeg siiani kaljukammitsate kütkes vaevleb, ning laias laastus paheliste 1940. aasta II riigivolikogu võltsriigikukutajatega pole Pätsi-Laidoneri tandemil enam ammuilma mingit pistmist.
2
Johannes Laidoner oli 1940. aastal 56 aastane ning elas Tallinna lähedal Viimsi mõisas, mis anti talle 1923. aastal Riigikogu otsusega tasuks teenete eest Vabadussõjas ja kus praegu asub temanimeline Eesti sõjamuuseum. Vikipeedia andmeil sündis Johan Laidoner 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus ja suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri keskvanglas 69aastasena. Ta oli Vene Keisririigi sõjaväelane ning Eesti Vabariigi kindral ja Eesti poliitik.
Laidoneri maine Eestis on jäänud vastuoluliseks: kuigi teda on kiidetud rahvuskangelaseks tema juhioskuste ja silmapaistvate väejuhi omaduste tõttu Vabadussõjas, on teda kritiseeritud nii Konstantin Pätsi toetamise ja 1934. aasta riigipöördes osalemise eest kui ka alistumise eest Nõukogude Liidule 1940. aastal.
Wikiwandi andmeil koondus Eesti sõjaväeline võimutäius Laidoneri kätte kolmel korral ja nimelt:
1. 14. detsembril 1918 nimetati kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner Eesti rahvaväe operatiivstaabi ülemaks ning 1918. aasta 23. detsembril nimetati ta Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks;
2. kommunistliku riigipöördekatse ajal 1. detsembril 1924 nimetati Laidoner vabariigi valitsuse otsusega taas sõjavägede ülemjuhatajaks;
3. kolmandat korda nimetati Johan Laidoner riigivanema otsusega 12. märtsil 1934 kaitsevägede ülemjuhatajaks.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedias leidub ka Laidoneri kohta mõnerealine artikkel, mis lõppeb paljutähendusliku lausega:
12.III 1934 tegi koos K. Pätsiga sõjaväe abil fašistliku riigipöörde.
Tagantjärele võib teha järelduse, et liigne võim muutus nii temale kui Pätsile saatuslikuks selle sõna negatiivses tähenduses.
Laidoneri sõjaväelise karjääri tipp saabus 24. veebruaril 1939, kui ta ülendati kindraliks. Samal aastal lubasid Päts-Laidoner ja nende käsualused poolvabatahtlikult-sunniviisil Eestisse ka Vene sõjaväebaasid.
Aga juba aasta pärast olid Vene täiendavad okupatsiooniväed piiri taga saaki luuramas. On teada, et meie sõjaväejuht suhtles nende ülematega ka otsekanaleid pidi isiklikult. Nii teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör Kirill Meretskov 16. juunil 1940 Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks Narva temaga kohtuma järgmise päeva hommikul kell 8.00.
Seda nõudmist Laidoner asuski täitma, kaasates endaga grupi Eesti kõrgemaid sõjaväelasi. Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast 16. juuni keskööl, aga neid ootas ees hoopis agressori sõnamurdlikkus, sest 17. juuni varahommikul juba tunde enne kokkulepitud aega oli alanud Punaarmee lisavägede kallaletung Eestile. Jõudnud Jõhvi, nägid Eesti delegatsiooni liikmed seal hommikupoole ööd üle Eesti piiri tunginud Vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes võis mõlemal pool raudteed näha Punaarmee jalaväeüksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Punavägi oli alustanud Eesti vallutamist. Samal päeval kell 6 hommikul vallutas Punaarmee lisaks Suurupi rannapatarei territooriumi põhjarannikul, kell 6.30 hõivas nende dessant Aegna saare ja kell 7 hommikul vallutati Naissaar. Mis kokkulepetest seal enam juttu saanuks olla?
Aga ometi sai. Eriprotokoll ehk diktaat Punaarmee täiendavate väekontingentide sisselubamiseks allkirjastati Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri ja Leningradi sõjaväeringkonna ülema armeekindral Kirill Meretskovi poolt tagantjärele 17. juunil kell 3 pärastlõunat. Selle eesmärgiks oli Nõukogude Liidu silmakirjalik ja valelik soov näidata Eesti okupeerimist kahepoolse kokkuleppe tulemusena, kuid sõlmitud diktaat-kokkuleppe oli selgelt ultimatiivne ja selle alusel pidi Eesti pool:
· võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;
· hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;
· mitte lubama sõjaväeosade liikumist ja ümberpaigutusi;
· sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.
Teatavasti seda ka tehti. Pärast seda võisid Eesti omamaised reeturitest riigikukutajad vastuseisu kartmata alustada Vene saatkonnast juhitud niiditõmbajate suunatud hüpiknukumängu pealkirjaga „Riigipööramine“.
Ja siis, Nõukogude okupatsioonivõimude survel, 22. juunil 1940 vabastas Konstantin Päts Johan Laidoneri sõjavägede ülemjuhataja ametist. Okupatsioonivõimud ja nende käsilased kohe-kohe sündima hakkavas Nõukogude Eestis saatsid Laidoneri vähem kui kuu aja pärast, 19. juulil 1940 koos abikaasaga administratiivkorras välja Venemaale. Punapealinna loksusid nad Tallinnast öise Moskva rongiga, kaasas reisikohvrid isikliku varaga ja vagunisaatjateks Vene julgeolekutöötajad.
Juba taastatud Eesti Vabariigis avati Laidoneri auks Viljandis 2004. aastal ratsamonument, mille kohta leidub internetis järgmine selgitav tekst:
Laidoner oli eesti sõjaväelane (kindral) ja riigitegelane. Ta oli Vabadussõja ajal Eesti sõjavägede ülemjuhataja ja kuulus maailmasõdadevahelise Eesti ajaloo mõjukamate inimeste hulka. Liivimaa kubermangus Viiratsis sündinud Laidoner astus 1901. aastal Vene keiserlikku sõjaväkke ja võitles Esimeses maailmasõjas. Pärast Oktoobrirevolutsiooni juhtis ta Vene sõjaväe eesti rahvusväeosi. 1918. aastal määras Eesti Ajutine Valitsus ta Eesti Vabadussõja relvajõudude ülemjuhatajaks. Pärast sõda oli ta riigikogu liige aastatel 1920–1929. Taas määrati ta ülemjuhatajaks 1924. aasta kommunistliku riigipöördekatse ajal, seejärel 1934–1940 Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal. Pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal ta arreteeriti ja küüditati Venemaale, kus ta 1953. aastal vanglas suri.
Kindral Laidoneri abikaasa Maria Laidoneri kirja (avaldatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse 1988. aasta väljaandes) kohaselt nägi aga nende „küüditamine“ välja hoopis niimoodi:
19. juulil 1940 ilmusid meile Viimsi siseminister Unt ja N. Liidu sisekomissariaadi kaastööline Moskvast Škurin. Pärast pooletunnist viibimist nendega kabinetis tuleb minu mees (JL) ja ütleb: „Mind saadetakse Eestist välja.“ „Aga mina?“ küsin siseminister Untilt. Mulle öeldi, et valitsuse otsus mind ei puuduta ning võin jääda koju „oma liikuva vara valdajana ja hoidjana“. Vastasin, et ma ei soovi oma mehest lahutatud saada. Unt seletas, et selleks olevat vaja Valitsuse otsust. „Siis muretsege see,“ ütlesin. Unt telefoneeris kuhugi ja muidugi sai vastava loa. Meid sõidutati linnakorterisse Õllepruuli tänaval. Meie maja oli ümbritsetud relvastatud valvuritest. Anti kaks tundi kaasavõetavate asjade pakkimiseks ning viidi siis koos kümnekonna reisikohvriga Moskva rongile, mis väljus Tallinnast kella 23-e paiku. Ka vaksal oli valve all ja inimestest tühi. Vene raha meil polnud. Moskvas meid paigutati ühte sisekomissariaadi suvilasse. JL küsis meie juurde „akrediteeritud“ vene ametnikult: „Kui kaua hoitakse meid niisuguses seisundis?“ „Kuni sõja lõpuni Euroopas. Pärast seda võite elada, kus soovite.“ Viie päeva pärast viidi meid Pensa linna. Seal eraldati meile ühes majas II korrus. Elamistingimused olid rahuldavad. JL-e maksti kuus 2000 rubla personaalpensioni. Öösiti oli maja valve all, päeval võisime vabalt liikuda linnas…
See, mida mõned siiani järjekindlalt Laidoneri küüditamiseks nimetavad, kujutas endast tegelikult hoopis midagi muud. Kuni tema arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ja nende abielupaari üle teostatud administratiivjärelevalvet ei saa võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis. Pole teada, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest päris küüditatuist oleks pärast loomavaguniga sihtkohta jõudmist antud tasuta korter ja makstud personaalpensioni.
President Lennart Meri kõnest kindral Johann Laidoneri mälestuspäeval 19. juulil 1996 võib aga lugeda järgmisi ilustamata sõnu:
Kuid me ei tohi silmi kinni pigistada vigade ees, mis tõid kaasa Eesti okupeerimise pooleks sajandiks. Poliitikuna oli kindral Laidoner kanapime. 1939. aastal ei aimanud tema sõdurivaist räpast mängu, mida Stalin ja Hitler, Molotov ja Ribbentrop mängivad. See vajutas surmapitseri temale endale. Ta ei langenud sõdurina, ta suri vangina. Tema vangistajaks oli nõukogude okupatsioonivõim. Kuid tema saatuse pitseeris veel enne okupatsiooni tema lahtiütlemine parlamentaarsest demokraatiast ja kaasaminek autoritaarse riigikorraga. Nii oligi 17. juunil 1940 Laidoner oma allkirjaga sunnitud alistuma Eesti Vabariigi okupeerimise tingimuste ees. Halb poliitika oli Eesti rahvusvaheliselt isoleerinud ja abi polnud oodata kusagilt. Sõjamehena oli ta andnud vande seista vankumatult Eesti Vabariigi eest. Poliitikuna ei suutnud ta oma vannet täita. Aasta hiljem kadus meie silmapaistvaim väejuht nõukogude Gulagi vangilaagritesse ning me ei tea sedagi, kus asub tema hauaküngas. See oli kindral Laidoneri traagika. See on kogu Eesti rahva traagika. Täna peame tegema kõik endast oleneva, et midagi sellist eales ei korduks; et Eesti, mis meie kätega on taasloodud, kestaks ja edeneks.
Ajakirjas Kultuur ja Elu ilmus 2002. aastal artikkel Laidoneri abikaasast Mariast pealkirjaga „Ma vist ei kuulu kuhugi…“, millest selgub, et aastaid hiljem Venemaa vanglas kahetses kindral oma naise ees, et ta enne Viimsist lahkumist end maha ei lasknud.
Nüüdseks teame, et kaks oma riigi patriooti ning saatusekaaslast, Johan Laidoner ja Poola asepeaminister Jan Stanislaw Jankowski, puhkavad Venemaal Vladimiri vangla kalmistul kusagil nimetus kalmus.
Kõigest hoolimata ei tohiks ka Johan Laidoneri pidada ei riigireeturiks ega kollaborandiks, vaid pigem 1940. aasta nõukogude okupantide sundkäsilaseks. Ometi on ebatõenäoline, et ta pärast surma taevasse tõusis, juba kasvõi 1934. aasta riigipöördes osalemise pärast. Seega ei oleks ka tema puhul mingi ime, kui ta sattus hoopis põrgu sellesse ossa, kus tänini viibivad nii meie eeposekangelane Kalevipoeg kui ka Konstantin Päts.
Priit Uring
jurist ja kirjanik
Kasutatud allikad
1. Vikipeedia. Konstantin Päts.
2. EWR Online. Estonian Word Review. Peep Pillaku 06.07.2020 arvamus.
3. Päts, Konstantin – Eesti Entsüklopeedia.
4. Riigi Teataja nr 22, 16. märts 1934. Riigivanema otsus nr 173.
5. Piret Viljamaa, e-raamat. Riigikogu liikmed, lk 200, Konstantin Päts.
6. Riigi Teataja nr 61, 5. august 1930. Kaitseseisukorra seadus.
7. Sirp, 6. august 2021. Kas Päts ja Laidoner küüditati?
8. Elmar Tambek. Tõus ja mõõn, 2017, lk 317–318, K. Pätsi viimisest Venemaale.
9. President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees: dokumente ja materjale [K. Pätsi ja J. Laidoneri toimikutest]. Eesti Teaduste Akadeemia 1993, lk 5–47 ja 49–138.
10. Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. 2004, lk 887–888, Pätsi tagasiastumisest.
11. Riigi Teataja nr 77, 23. juuli 1940. Riigivolikogu otsus vabariigi presidendi kohta.
12. Estniska Dagbladet (Eesti Päevaleht), 1. november 1966. K. Pätsi avaldamata käskkiri.
13. Vikipeedia. Johannes Laidoner.
14. Laidoner, Johan – Eesti Entsüklopeedia.
15. Vikipeedia. Juunipööre.
16. EQUESTRIAN STATUES by Kees van Tilburg. Equestrian statue of Johan Laidoner in Viljandi Estonia.
17. Vabariigi Presidendi Kõned 1992–2001. Vabariigi Presidendi kõne Kindral Johann Laidoneri mälestuspäeval 19. juulil 1996.
18. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse väljaanne, IV köide, kogud XX–XXV 1985–1987, lk 854. Stockholm 1988. Maria Laidoneri kiri.
19. Metapeedia. Johan Laidoner.