Eesti 106 – kuhu me oleme  tänaseks jõudnud?

Täna tähistame Eesti Vabariigi 106. sünniaastapäeva ja nagu ikka, küsime tänagi endalt ja teistelt juba kultuslikuks saanud küsimust – kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Me ei tea täpselt, millisena nägid loodavat vaba Eestit need, kes lõid ja lugesid ette Iseseisvusmanifesti, aga midagi saame oletada kasvõi Põhiseaduse preambulist – nad tahtsid igikestvat eestlaste riiki. Täna on see juba suure kahtluse all, kui kuulame vene keele kõla pealinnas Tallinnas.

Kindlasti tahtsid tollased riigiisad talude Eestit, aga selles teeks ka aeg korrektuure. Kuid mida poleks nad kohe kindlasti tahtnud? Ka seda võime vaid oletada, kuid üsnagi kindlatel alustel.

Nad poleks tahtnud tänast internatsionaalset ja multikultuurset Eestit. Esiteks, meie esivanemad olid just sõdinud bolševikest venelaste, vähese arvu punahiinlaste ja Landeswehri sakslastega – võõrad olid ennast “halvast küljest” näidanud. Mis puutub “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, siis selle all mõeldi rannarootslasi, vanausulisi venelasi, ingerisoomlasi ja teisi eestlust mitteohustavaid vähemuskogukondi – mitte aga kõiki tulevikus tulevaid maailma põgenikke, nagu on seda manifesti püütud tänasel päeval tõlgendada.

Mõne aasta eest rääkis üks noor naine Võidupüha kõnes, et tema Vabadussõjas võidelnud vanavanaisa poleks tahtnud, et tänases Eestis vaenataks geisid. Selle peale märkis üks vanem härra, et neiu vanaisa ei läinud vintpüssiga lahinguväljale selleks, et olla ükspuha kelle vastu salliv, ja teisi poisse piiluv noormees oli tollases ühiskonnas paremal juhul külaullike.

Kindlasti poleks tollased vabadusvõitlejad soovinud näha tänast olukorda, kus traditsioonilist isast, emast ja lastest koosnevat peret pilastatakse just “külaullikeste” abieludega, kus noored tüdrukud otsustavad lasta ennast poisteks lõigata ja mõned ei saa üldse aru, kes nad on. Nad oleks ohanud: kuhu meie maailm küll jõudnud on…

Meie vanaisad poleks tahtnud ka võimu äraandmist Tallinnast kuhugi mujale, vaid nad tahtsid ise otsustada – selleks ju oma riik loodigi. Euroopasse taheti küll vaimselt, aga mitte võimu loovutades – tollal oldi just Vene impeeriumist välja pääsenud, ideaal oli oma riik oma otsustega.

Tänane Eesti ei vasta enam kuidagi nendele ideaalidele, mis olid 1918. aastal, isegi mitte üldpõhimõtetele. Üha enam luuakse Eesti kodanikukeskset ühiskonda, milles ei loeks 1918. aastal loodud riigi järjepidevus – ja see on muide ka Vene impeeriumimeelsete soov, sest 1991. aastal propageeris Venemaa vägagi usinalt ideed, et Balti riigid olla uued riigid, mitte 1918. aastal loodud riikide õigusjärglased.

Kui tulla edasi aastatesse 1987.-1991 ehk Laulva Revolutsiooni aega, siis ka tolle aja ideaalid on tänases Eestis täiesti jalge alla tallatud.

Tollal oli suurimaks sooviks lõpetada venekeelsete võõrtööliste sissevedu Nõukogude Liidu slaavi vabariikidest, keda oli juba 300 000. Ehk “Peatage Lasnamäe!” Need 300 000 jäid siia ja mis on täna toimumas? Eesti omad eestlastest ettevõtjad nõuavad mõlema suupoolega üha uusi ja uusi venekeelseid odavtöölisi endisest Nõukogude Liidust ning võimule pääsenud Reformierakond oma vasakpuudlitega avab selleks üha uusi uksi. Eesti venestub kiiresti, mis oligi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei eesmärk.

Teine suur soov oli tuua otsustusõigus Moskvast tagasi Tallinnasse. Toodigi, aga anti kohe ära Brüsselisse. Täna vorbib Eesti oma seadusi eurodirektiivide alusel, sealhulgas piirab sõnavabadust vaenukõneseadusega, paneb inimesed maju remontima nii, nagu tahab Euroopa Komisjon, paneb kinni odava põlevkivienergeetika, sest see ei sobi ülemaailmsetele kliimahüsteerikutele, jne – see loetelu on masendavalt pikk. Ja just eile tuli välja uudis, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon hakkab ellu viima Brüsseli direktiivi äravisatava toidu säästmiseks… Me ei säästa isegi oma toitu enam oma initsiatiivil.

Tänane Eesti pole enam kuidagi see, mida taheti kahe “vabadussõjaga”, reaalse sõjaga 1918-1920, ja veretu võitlusega 1987-1991. Ja tolle aja ideaalidest sammume üha kaugemale.

Muidugi on Eestis juba palju noorema põlvkonna inimesi, kes on meie tulevik, ja kellele meeldibki see liberaalne soust, milles me täna rabeleme. Aga kui neile see meeldib, siis pole nad 1918. aastal loodud ja 1991. aastal taastatud riigi edasikandjad. Siis tuleb tõesti uus riik, nagu Vene imperialistid 1991. aastal Balti maadele peale suruda tahtsid. Ja ikka on päevakorras ütlus, et Eesti riiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised saavad edukalt hakkama mistahes muu variandiga.

Aga täna soovime kõigile toredat Eesti Vabariigi 106. aastapäeva!

Uued Uudised