Sellest, kuidas peavoolumeedia inimesi hävitab, on küllaga räägitud. Aga ajakirjandus hävitab ju lausa kõike meie ümber.
Võib julgelt öelda, et üht ohtlikku haigust kasutatakse ära ühe EKRE ministri ametist mahavõtmiseks, pöörates selle nimel kõik pea peale – pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi, et saab “ära teha”.
26. oktoobri Kuku raadio saates „Keskpäevatund“ ütles ajakirjanik ja ülikooli õppejõud Priit Hõbemägi, et selle ajakirjandusliku skandaali tõttu on ta loobunud igasuguse kala ostmisest. Ilmselt pole tema ainus. Kui võtta Hõbemägi aluseks, siis on meedia ülereageerimise tagajärjeks langev huvi kalatööstuste toodangu vastu üldse.
Põhjuseks on meediakajastus, kus jäeti täiesti selgitamata, kas ja kuidas olid konkreetsed surmajuhtumid seotud listeeria ja konkreetse ettevõttega, nende surmade puhul polnud tavaliselt mingeid lisakommentaare terviseametilt ning surma- ja listeeriapuhangu juhtumid olid ajaliselt nihkes. Küll aga võimendati listeeria läbi kannatanud inimeste muljeid haiguse põdemisest.
Urmas Kruuse nutab Eesti maine pärast maailma silmis. Nutma peaks omamaiste firmade pärast, keda meedia listeeriaskandaali õhutades konkurentsijõuetuks peksab – mitte ainult M.V.Wooli, vaid kõiki kalatööstusi, kelle toodangu suhtes tarbija ettevaatlikuks muutus. “Pole küll konkreetse firma toodang, aga igaks juhuks ei osta,” mõtleb ostja.
Ajakirjandus peaks selliste haiguspuhangute puhul olema lihtsalt informeerija, et inimesed teaksid, milline on hetkeseis. Meedia aga õhutab paanikat, mängides praktiliselt kõigega, alates ebamääraste surmajuhtumite võimendamisest kuni inimeste süüdistamiseni info moonutamises.
See jutt ei puuduta mitte ainult kalatööstust, vaid ka teisi majandusharusid ning kogu meid ümbritsevat – kui palju teab tavainimene üldse karusloomakasvatusest – kuid kogu info selle kohta pärineb ainult loomakaitsjatelt. Uued Uudised ei kaitse sellega mitte farme, vaid juhivad tähelepanu sellele, kuidas üldsuse arvamust mõjutatakse ainult ühe sõnaka huvigrupi kaudu.
Nii et meedia mitte ainult ei hävita inimesi ja poliitilisi jõude, vaid mõjutab kogu ühiskonda – ja Eestis kahjuks ainult negatiivses suunas. Sest kui hakata mõtlema, et mis on tänu ajakirjandusele paremaks muutunud (ilma et sellega oleks kaasnenud sopalaotus), siis ega midagi niiöelda lambist ette ei tule küll.
UU