Eesti diplomaatia on masendav – kuuletumine ideoloogiatele ja tülinorimine liitlastega

Hiljuti jooksis uudistest läbi Ukraina ja Ungari diplomaatiline tüli, mille peale mingi “ekspert” Meelis Oidsalu teatas, et kapo võiks ka siinseid Ungari diplomaate kontrollida.

Oidsalu pole mingi “julgeolekuekspert”, kui ta ei tea sedagi, mis on Ukraina ja Ungari tüli üheks põhjuseks – eks ikka Taga-Karpaatia ungari vähemuse olukord, mis ei lase kahel riigil endiselt normaalselt suhelda.

“Märke selle kohta, et meie ühiskondlik kliima muudetakse üha eemaletõukavamaks, tuleb juurde igapäevaselt. Ungari saatkonnast luuakse julgeolekuohu ja Ungarist vaenlase kuvandit, ilma et ühestki faktist lähtuvalt võiks seda põhjendatuks pidada. Tõsiselt vastik!” kirjutab sotsiaalmeedias poliitik Varro Vooglaid.

Vooglaiul on õigus, Eesti välispoliitika (tegelikult meil sõltumatut välispoliitikat enam polegi, on Brüsseli poliitika) ja diplomaatia on masendav, seda eriti Margus Tsahkna välisministriks olles.

Diplomaatia on loodud selleks, et omavahel saaksid mingil moel suhelda ka väga erineva ühiskonnakorraldusega riigid. See tähendab, et diplomaatia peab teravad nurgad maha viilima, Eesti äärmusliberaalne välispoliitika aga viilib need teravamaks.

On teada, et paljud ühiskonnad ei aktsepteeri homoagendat ehk homoseksualismi agressiivset propageerimist. On ilmselge, et diplomaadid neis riikides seda teemat ei tõstata. Aga mida teeb Eesti? Ta saadab Ungaris diplomaadid homoparaadile! Seda nägi ära ja vastustas ka Ungari välisministeerium. Eesti astus välja välisriigi põhimõtete vastu, samal ajal kui Ungari lennukid kaitsevad NATO raames Eestimaa taevast.

Veelgi hullem, välisminister Margus Tsahkna ühines Gruusias valitsusvastaste mässulistega ja avaldas neile toetust. Seda võib lausa sõjakuulutamiseks pidada, mida tsementeeris ka Eesti valitsuse otsus Gruusia võimuesindajaid Eestisse mitte lubada. Samas pole kellelgil (peale Gruusia opositsiooni) vähimaidki andmeid valimisvõltsimiste kohta selles ulatuses, mis võinuks tulemused kahtluse alla panna. Ka OSCE vaatlejad ei leidnud midagi.

Kuidas ka ei vaataks, võimas Ameerika on Eesti peamine julgeolekugarantii. Mida aga teeb Eesti meedia ja teevad poliitikud? Nad ärplevad ja mõnitavad jätkuvalt Trumpi – kas tõesti usutakse, et saatkond seda vaenulikkust ei monitoori ja Washingtonis vastavaid järeldusi ei tehta?

Ekskommunist Harri Tiido mõnitab Postimehes süüdimatult Trumpi – see on Eestis nii tavaline ja samas vastutustundetu. Kui lugeda BNS-i välisuudiseid, siis hakkab paha – seal on France Presse´lt üle võetud saast, kus iga Trumpi-uudis on mõnitava sisuga. Kõik on justkui hulluks läinud ja unustanud, et kui vaenlane (Venemaa) uksele koputab, siis liitlastega tüli ei norita, mis sellest, et nende president ei meeldi.

Ka Eesti Ukraina-poliitika ei ärata vaimustust: Venemaa liigub Ukrainas edasi ja olukord rinnetel on raske, kollektiivne Lääs pole suutnud kolme aasta jooksul Ukrainat võidule aidata – ja Eesti võimupoliitikud raiuvad nagu rauda, et sõda ei tohi lõppeda enne, kui sõjaline võit on käes. Oleme valmis ukrainlasi lõputult ohverdama…

On paratamatu, et kui Eestis tuleb konservatiivne pööre, siis tuleb välisministeerium ja diplomaatiline korpus uuesti üles ehitada ning taastada päris oma välispoliitika.

Uued Uudised