20.10.2019
Kui ettevõtja vajab tööjõudu spetsiifilisele töökohale, siis peab tal olema õigus töölisi oma äranägemist mööda valida. Pilt on illustratiivne.
Kui keegi teeb nii palju sõnu, kui Eesti ettevõtjad välistööjõu osas, peaks sõnad siiski tegudega kokku minema.
Nimelt räägivad ettevõtjad, et kui tippspetsialiste siia tuua ei saa, jooksevad Eesti majandus ja edulugu kokku, vedades ise aga siia odavtööjõudu, mis viib hoopis alla majanduse arengu.
Jalutasin laupäeval linnas ja möödusin renoveeritavast majast, mis asub superministeeriumi vastas üle Suur-Ameerika tänava (vist mingi kool). Kolmanda korruse kõrgusel seisis tellingutel mees, kes tõmbas nööriga üles kaht seguämbrit, mida suunas teine tööline. Mõlemad rääkisid vene keeles.
Ma ei hakka väitma, et need olid võõrtöölised, sest ei tea seda – järsku olid venekeelsed tallinlased. Silma aga torkas see, kuidas laupäevasel päeval tegid suurobjektil tööd mehed, kes ei kasutanud seejuures mingit tehnikat, vaid puhast käsitööd.
Pilti ma ei teinud, sest see olnuks meeste jaoks ilmselt häiriv – aga igaüks võib sealt mööda jalutada ja vaadata, kuidas mehed tööd teevad.
Kas selline siis ongi Eesti ettevõtluse tööjõuvajadus – toome siia tavalisi labida- ja kellumehi, kes töötavad 12-15 tundi ja 7 päeva, nagu kirjeldas Delfis ukrainlane Arsen?
Me oleme juba ammu lääneriik, kus maksavad omad tööjõuseadused – näiteks kaugsõiduautojuhid ei tohi kogu Euroopas ületada tööaja piire, mida näeb sõidumeeriku pealt. Aga Eesti arendab võõrtööjõuga pikki tööpäevi, kus väsimusega on kiired tulema ka tööõnnetused!
Euroopaliku riigina peaksime me arenema sinnapoole, et meie tööstuses, ehituses ja mujal mindaks kiiremini üle automatiseerimisele, mitte ei jätkataks töömehe kahe käega.
Selgelt loll jutt on tippspetsialistide puudus – need inimesed on suuresti piirangutest vabad ja nendega on ilmselt kõik vajalikud töökohad komplekteeritud. Kuinumine käibki selle üle, et pole keevitajaid, ehitusmehi ja maasikakorjajaid.
EKRE poliitikud on juba ammu rääkinud sellest, et kui meie ettevõtlus jääbki odavtööjõule orienteeruma, siis lakkab igasugune tehnoloogiline areng ja me jääme tootma madala väärtusega toodangut. Eesti tegelik tulevik on kõrgtehnoloogilises tootmises.
Ettevõtja, kes orienteerub odavtööjõule, pole mitte ettevõtja, vaid mängib ettevõtjat.