15.03.2024
Elust enesest.
Eesti tutvustab ennast jätkuvalt eduriigina, kuid see töötab ilmselt juba pikemat aega meie vastu. Me unustame kaks asja: selle, et maailmas valitseb igas asjas ja igal elualal väga tihe konkurents, mis ei pane kedagi teiste edu peale aplodeerima, ja endiselt on maailmas olemas inimlik kadedus.
Üks inimene juhib sotsiaalmeedias tähelepanu väljavõttele vestlusest ühes internetikeskkonnas, kus maailma probleemide üle arutleb nooremas keskeas kõrgharitud ja akadeemiline meestest ja naistest koosnev rahvusvaheline seltskond. Ja seal ütleb üks hollandlane umbes nii: Eesti on ennasttäis väikeriik ja ma ei kergitaks kulmugi, kui venelased nad tagasi võtaks (pange tähele sõnastust: tagasi võtaks). Üks luksemburglane ütleb Ukraina kohta: mis kasu meil neist on, mida nad meile head on teinud?
Tegu on kõrgharitud inimestega, mis tähendab, et selline suhtumine mõjutab ühiskonda omajagu. Ja ega ole ju midagi imestada: kui vaadata seda, kui hädiselt ja pika hambaga Euroopa riigid Ukrainat sõjaliselt aitavad, on tõenäoline, et nii mõeldaksegi, ja seda ka Eesti kohta.
Ilmselt on ka Eesti võimupoliitikute PR ehk suhtekorraldus loonud kõverpeeglipildi sellest, mis tegelikult toimub. Kui jälgida meediat, siis tundub, et iga vaba euroametikoha puhul skandeerib kogu Euroopa: “Ka-ja, Ka-ja, Ka-ja!” Lõpuks aga ohkab Kaja siiski: ma jään Eestisse peaministriks.
Hoopis usutavam on üks hiljutine arvamus, et kogu Euroopa on hetkel naispoliitikuid täis ja juba nende endi konkurents jätab Kaja Kallasele vähe ruumi, pealegi ei ole tema abikaasa Arvo Halliku Vene-äri skandaal Euroopas ja mujalgi sugugi nii vähe silma jäänud, nagu peaminister ise püüab väita, ja seda afääri on raske ka selgitada, sest Hallik oli terve esimese sõja-aasta ja enamgi “vereraha” saaja.
Mis aga puutub Eesti “eduriigi” müüti, siis Eesti kehvad majandustulemused ja tohutud maksutõusud on kindlasti silma jäänud kõigile majandusanalüütikutele, e- ja digiriigi kuulsus aga liigub juba müütide hulka. Alles mõne kuu eest kirjutati meedias, kuidas Kaja Kallas tutvustas Saksa-visiidi ajal Eesti digisaavutusi – ometigi oleme me juba paarkümmend aastat digiriik ja on arusaamatu, et nemad pole ise tulnud, uurinud ja üle võtnud, et nüüd peab peaminister Eesti saavutusi tutvustama.
Saksamaa on hoopiski andmekaitses lausa bürokraatlik ja kui Eesti e-riik on tõesti silmapaistev seetõttu, et vajalikud asjad saab ruttu arvutis ära ajada, siis sakslastel on andmete ristkasutus, mis sellist edukust soodustab, üsnagi piiratud. Kui vaadata aga Euroopa Parlamendi telgitagustesse, siis seal valitseb endiselt paber, sest e-lahenduste massikasutamine võtaks lihtsalt tohutult bürokraatiaaparaadilt, mis on Euroopa Liidu üks eluline osa, töö sootuks ära.
Eesti peab leppima sellega, et me pole teiste silmis enam kõigist üle olev eduriik, et Kaja Kallas pole ebajumal ja et Lääne-Euroopas suhtutakse Eesti võimalikku Venemaa löögi alla sattumisse üsnagi ükskõikselt. Seda enam, et Eesti praegune juhtkond ei anna mitte vähimatki põhjust nende poliitika või persoonide imetlemiseks. Kui näiteks Hollandi võimulolijad ajaks sellist joont, nagu meie valetajate valitsus, siis poleks meil kõrvaltvaatajatena mingit põhjust neid imetleda.
Uued Uudised