07.09.2019
Eesti ettevõtlus vajab küll töökäsi, kuid odava tööjõu sissevedu pole lahendus. Pilt on illustratiivne.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson kirjutab sellest, kuidas paljud tööandjad ainult kurdavad või pakuvad vaid endale sobivaid lahendusi.
“Mõne aja eest kuulsin raadiost lugupeetud ettevõtja Enn Veskimägi mõtisklusi majanduse hetkeseisust ning vägisi tekkis soov Standardi omaniku teemaarendusse sekkuda. Seda põhjusel, et meie asiste inimeste üks arvamusliidreid nägi kogu tööjõuturu problemaatikat taas vaid oma mätta otsast.
Nui neljaks püüdis Veskimägi selgitada, kui väga me vajame odavat välismaist tööjõudu. Tsiteerin: „Kui poliitikud ütlevad, et me pole nõus odavat tööjõudu siia tooma, siis minul tekib alati küsimus, kes selle odava töö siis ära teeb, kui Eesti inimene ei taha seda tööd teha.“
Tulihingeline vöörtööjõu piiranguteta riiki lubamise eestkõneleja on ka kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman. Tema arvates jääme ilma lihttööd rabavate võõrtöölisteta suisa jänni. Koja hooaja avakõnes kutsus ta taas üles kaotama piirangud nende riiki lubamisel, kes ehk hakkaksid talvel lund rookima, posti kandma ja prügi vedama. Jutt kvalifitseeritud töötajate riiki lubamisest on nüüd asendunud avalikult madala palgaga nõustuvate ilma mingeid oskusi omavate ajutiste tööorjade sissetoomise propagandaga.
Aga miks, pagana päralt, peaksid Eestist või ükskõik millisest teisest riigist pärit inimesed tahtma teha tööd, mille eest makstakse miinimumpalka? Kas Veskimägi ja Luman ise tahaks? Vaevalt. Selle asemel, et aastast-aastasse survestada valitsust ja parlamenti suuremat hulka võõrtööjõudu riiki lubama, tuleks pigem tegeleda lihttööde automatiseerimise ja robotiseerimisega, et vähendada madala jõudlusega käsitööd miinimumini. Üldise tootlikkuse kasvades jõuaks paremat palka maksta ka kojamehele ja postiljonile.
Pole eriti ilus apelleerida sellele, et kusagil maailmas on kehvemad palgad kui meil ja me peaksime sealsete inimeste häda kasutades tooma nad Eestisse orjatööle, kuna enda inimesed on saanud juba nii targaks, et nõuavad õiglast tasu.
Tööjõu importimisest rääkides peavad ettevõtjad muidugi silmas seda, et piisava hulga võõrtööjõu riiki toomisel, kaob surve palgatõusuks ning ühel hetkel saabub õnnis viiv, millal võib silmagi pilgutamata töötasusid kärpima asuda. Jah, piiramatu immigratsioon võib ajutiselt tõsta mõnede ettevõtete konkurentsivõimet, ent riigile tervikuna, eriti õblukesele riigile nagu Eesti, on see hukatuslik.
Pigem tuleks ettevõtjatel võtta seisukoht nende toredate ettevõtlusvabaduse eest võitlejate suhtes, kes toovad Poola tööjõuagentuuride vahendusel riiki kvoodivabalt tuhandete kaupa peamiselt Ukraina päritolu renditöötajaid, kelle maksud rändavad võõrsile. Neile poolillegaalsetele värbamisaktsioonidele tuleks anda hinnang ning neid seadusega piirata.
Enn Veskimägi süüdistas taas riiki, et see ei taga kutsehariduses piisava ettevalmistusega tööjõu õpetamist ning suunab noori pigem kõrgharidust omandama. Selles jutus pole midagi uut. Juba aastaid kurdavad ettevõtjad, et kutseõppeasutustes ei valmistata ette vajalikku kaadrit, kutseõpet kureerivad ametnikud vastavad aga, et olukord on märgatavalt paranenud.
Selline süüdistuste loopimine tuleb lõpetada. Kui ettevõtjad näevad kutseõppes kitsaskohti, tuleb haridusametnikega ühise laua taha istuda ning asjad selgeks rääkida. Tuleb esitada omapoolsed seisukohad, kuidas motiveerida noori kutseõppesse asuma, milliseid erialasid ja millise ettevalmistustasemega vajatakse ning millega saavad ettevõtted kutseharidust toetada. Ja siis tuleb asi käima panna, mitte lõputult kurta!
Olukorras, kus ettevõtjad pole rahul odava tööjõu nappusega ja tendentsiga palgatõusule, töölised aga ei taha enam madala palga eest rügada, peab leidma lahenduse, kuid mitte riigi julgeoleku ja inimeste elatustaseme arvelt, vaid nii, et võidaksid kõik. Aga selleks tuleb ettevõtjatel väljuda senisest mugavustsoonist ja mõelda, kuidas innovatsioon lõpuks Eesti ettevõtteisse tuua.”