25.10.2019
Opositsioonist ja meediast on saanud kurikamehed. Pilt on illustratiivne.
Eesti alanud valetamissüüdistuste nõiajaht on viinud olukorrani, kus poliitik ütleb, et tegi avalduse keskpäeval ja kohe leitakse tõestused, et ta tegi seda 11.30, ning algab hüsteeriline kiljumine: aga ta ju valetab!
Igal ministril, ametnikul ja poliitikul on tegelikult käed-jalad nii tööd täis, et ta ei mäleta täpselt, kas ütles teatud moel enne teatud sündmust või pärast; kas üks või teine dokument käis enne tema kätte sattumist veel kuskilt läbi või mitte; kas ta on eelnevalt öelnud midagi sellist, mis erineb tänasest ütlusest ja nii edasi.
Iga inimese praegusest ja endisest jutust leiab hea tahtmise juures alati vastuolusid. Kahe ütlemise vahepeal võib ta olla saanud täiendavat infot, mille tõttu ta ei mõtle enam nii, nagu teatud aja eest. Alt võib vedada ülekoormatud mälu, mistõttu ta lihtsalt eksib juhtunu ajalises määratlemises.
Võib kindel olla, et kui kõnetoolis küsimustele vastates tuleb ministril öelda, millal ta dokumendi kätte sai, siis ei suuda keegi vastata näiteks 23. mail kell 8.30. Ta ütleb “mai lõpus, kusagil 25-nda paiku”, aga mingisse konteksti sattununa võib see valeks osutuda.
Kõik see on ülimalt inimlik, aga poliitilises ärategemises vohab seepeale kohe meeletu hüsteeria: “Näete, ta valetab, tõbras selline, rattale ja risti!”
Kogu selles nõiajahis on oluline osa ametnikel, kellest paljud löövad aktiivselt nõiajahis kaasa. Viimasel ajal on palju juhtumeid, kus just ametnikud lekitavad meediasse ametlikke dokumente või käivad saadetes rääkimas, ja kõike seda ministri teadmata ja tema vastu.
Kui neid selle eest karistada tahetakse, algab meedias hüsteeria: näete, minister omavolitseb, klaarib arveid ausate ametnikega, karistab tõerääkimise ja õigluse eest, ta on diktaator, kes tahab korruptiivselt omad inimesed ametitesse panna! Sõltuvalt olukorrast võib reageering olla ka teistsugune – näete, ministri haldusalas on korralagedus, igaüks teeb, mida tahab!
Huvitav, mida öelnuks näiteks Jürgen Ligi täna rahandusministriks olles, kui keegi tema ametnikest lekitanuks välja rahapesu tõkestamise komisjoni protokollid, mis näitavad, et rahapesu tippaegadel jooksis info kohale, aga kohal ei käinud komisjoni juht ja rahandusminister Jürgen Ligi?
Ametnikud annavad pidevalt välja sellist materjali, nagu ministeeriumi teabenõue VTA-le, olles seega meediale ja opositsioonile toeks rünnakus valitsuse vastu. Samamoodi saatis majandusministeerium 23. oktoobril 2019 Jakko Väli lepingu meediale. Kuidas on ühtäkki nii kerge ametkondadest ametlikke dokumente poliitilisteks rünnakuteks kätte saada?
Samas valetavad ka süüdistajad ise või jätavad palju ütlemata. Näiteks ütleb Urmas Kruuse, et maaeluminister Järvik ja tema erakond peavad kohe lõpetama poliitilise sekkumise VTA tegevusse, aga unustab selle, kuidas tema ise võttis kaheksa kuud uues ametis olnuna maha VTA peadirektori Ago Pärteli. Kuidas saab väita, et praegune minister kiusab üdini ausat VTA-d, kui ollakse ka ise kiusanud ja koguni oma alluvuses töötanud ameti juhi erru saatnud?
Maaeluminister Urmas Kruuse käskkirjaga 2016. aastal ametist vabastatud veterinaar- ja toiduameti pikaaegne peadirektor Ago Pärtel aga nimetas temaga juhtunut “kõrgel tasandil ärapanemiseks”. Kas see polnudki siis Kruuse-poolne “poliitiline sekkumine”?
Eestis käib praegu hullumeelne ärategemiskampaania, kus mängitakse ütluste, dokumentide, tähtaegade ja kõige kättesaadavaga, et ministreid lahti kangutada.
