Eesti inimene: me täidame põhjatut ahnuse kukrut, tõmmates koomale omi harjumusi ja baasvajadusi

Sotsiaalmeedias levib üks postitus, mis oma päevakajasuse tõttu lausa vajab kõikide inimesteni jõudmist.

“Me tunneme ennast süüdi ja muretsevatena, kui ei suuda teenida piisavalt, et toime tulla – maksta üüratuid elektriarveid, osta kütust, toitu. Arved aga ilmuvad endiselt postkasti, elu tahab elamist.

Piinlik on öelda sõbrale, et mul pole võimalik sõita sinu juurde, sest meil on näpud põhjas. Me hakkama nägelema pereringis, kui keegi rohkem kulutab. Me tunneme häbi, ängi ja kabuhirmu vaesumise ees nii tugevalt, et ei suuda oma muret isegi lähedastega jagada. Sipleme omaette ja püüame kuidagi toime tulla. Rabame rohkem ja seal, kus võimalik. Ainus mõte on, kuidas talv üle elada.

Me oleme sedavõrd hõivatud ellujäämisega, et kruvime ka oma toodete ja teenuste hindasid lakke, märkamata seda, kuidas “peremees” meid veel suurema innuga lüpsab, sest piima voolab lausa ojadena.

Meil pole aegagi esitada küsimust: kes on närinud meie rahakoti põhja augu?

Me ei mõtle sellele, et tegu on organiseeritud kuritegevusega, kus keegi on ebainimlikult ahne ja süüdimatu, kasutades ära just seda sama, et meil ei teki küsimusi, küsimust: kuidas paljastada ja peatada kurjategijad, et mitte laostuda. Me hoopis täidame kohusetundlikult nende põhjatut ahnuse kukrut, koomale tõmmates omi harjumusi ja baasvajadusi. Kas tõesti on nii raske aru saada, et tegemist on kurjategijatega, et see pole loomulik ja et me ei pea seda taluma!?

Ärgake armsad, elus läheb kõik nii nagu vaja, aga me ei tee ka midagi valesti, kui me ei lase kuritegevusel vohada. Kui me ei anna tagasisidet, siis nad arvavadki, et selline käitumine inimeste keskel on aktsepteeritav ja nad võivad omavolitsemist jätkata.

Me viime endiselt, küll õnnetu näoga, raha panka, aga samas unustame öelda riisujatele, et lõpetagu see jama. Me ootame, et nad vastutaksid meie heaolu eest, aga ise oma heaolu eest vastutust võtta ei soovi. Me toimime enesehävituslikul programmil, sest ootame, et keegi teine lahendaks meie probleemid. Ja deemon ainult naerab ning pühib keelt limpsates rasvaseid suunurki.

Kas põhjus võib olla ka selles, et me pole varem kohtunud deemoniga ega oska teda veel ära tunda? Deemon, kes on riietanud end loodussõbra rohelisse mantlisse, irvitab läbi hinge ära müünud või naiivsete liidrite ning koorib inimkonnalt viimast nahka.”