Eesti ja Euroopa Liidu poliitikas on primitiivse retoorikaga tühistatud päris palju mõisteid

On igiomane, et kui kedagi tahetakse demoniseerida, siis kleebitakse talle külge kõige hullemaid silte – esialgu võib see mõjus olla, aga hiljem muudetakse teatud mõistete tähendus sellega absurdseks. Seda on näha nii Eestis kui kogu liberaalses Euroopas.

Kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pääses 2015. aastal parlamendierakonnana suurde poliitikasse, hakati tema vastu kasutama natsismi mõistet. Esialgu suudeti sellega päris palju skandaale tekitada, aga tänaseks see mõiste süüdistusena enam ei tööta, ei Eestis ega kogu EL-is, sest seda kasutati vales kontekstis, devalveerides mõiste sisu.

Praegu on natsismi mõistet poliitikas juba raske kasutada. Mõjus oli see siis, kui natsismi seostati holokausti ja antisemitismiga, kuid Hamasi algatatud Gaza sõda lõi täiesti uue olukorra – päevavalgele tuli, et juudiviha kannavad Euroopas edasi ennekõike moslemimigrandid ja nende liitlased vasakpoolsest leerist. Prantsusmaal hääletasid juudid lausa Le Peni poolt, sest vasakleer tundus neile veelgi hirmsamana.

Teise hoobi selle mõiste kasutamisele andis Putini-Venemaa, kes läks Ukrainasse väidetavat natsismi ja fašismi välja juurima – kuidagi imelik oli kasutada “Putini retoorikat” Euroopa kontekstis. Muidugi seda kasutatakse ja mitte vähe, näiteks Saksamaa AfD vastu, aga sel pole enam mõju, eriti kui selle erakonna migratsioonivastasus leiab sakslaste seas üha enam toetajaid. Venemaa rikkus kõvasti ära ka rassismi mõiste, süüdistades Balti riike “rassismis” vene kogukonna vastu – kuigi tegu on täiesti ühe rassi inimestega.

Juba päris pikka aega on poliitikas kasutusel olnud mõisted “Kremli mõjuagent”, “Putini jutupunktide edastaja”, “Venemaa kasulik idioot” ja nii edasi, kui just otseselt Kremli kasuks töötamises ei süüdistata. Neid, kes otseselt Kremlilt raha saavad, leiab ehk ainult siinse vene kogukonna äärmuslikus osas. Samas läheb Kremli agendiks tembeldamine jälle tuntud teed – kui nii sildistatakse poliitilisi oponente, kes seda ei ole, devalveerib see ka mõiste ning selles suunas ollakse jõudsalt teel.

Kremli mõjuagendiks sildistamine on saavutanud väga primitiivse taseme – näiteks on võimupoliitikud väitnud, et kui keegi on valitsuse suhtes kriitiline, siis lõhub see ühiskonna ühtsust ja sidusust ning see on kasulik Putinile. Kui Nursipalu rahvas ei tahtnud oma kodusid loovutada, kasutati seda narratiivi nende vastu – kui olete laskeala laienduse vastu, olete kaitsevõimekuse tõstmise vastu ja järelikult Putini poolt. See on ülimalt primitiivne tõlgendus, aga ometigi väga levinud.

Teine sarnane tõlgendus on see, kui ühe poliitilise jõu ja välisvaenlase puhul leitakse nende vahel midagi ühist ja tõmmatakse sellega võrdusmärk – näiteks “EKRE-le ei meeldi homod, Putinile ka mitte, järelikult…” Samas võib nii tõmmata paralleeli ka Nõukogude Liidu “rahvaste sõpruse” ja internatsionalismi ning Euroopa Liidu multikultipoliitika ja migrandilembuse vahele. Võib ka väita, et rohepööre, mis on energiahinnad lakke ajanud ja riigi vaeseks teinud, on Putinile kasulik – ja tegelikult ongi, kuigi seda ei tehta ilmselgelt mitte Kremli heaks, see lihtsalt kujuneb nii välja.

Kui Eestis midagi tõeliselt Putinile kasulikku tehakse, siis teevad seda sotsid, kes ei luba Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta ning eks Stark Logisticsi reisid Venemaale Ukraina sõja ajal olid ka Vene rahakotti kosutavad.

“Venemeelsuse” silti kasutatakse praegu väga laialdaselt liberaalse Euroopa poliitikas, kuid samuti primitiivselt ning on juba näha, kuidas see hakkab absurdiks muutuma. Kristlikus Gruusias ei lasknud traditsionalistlik valitsus LGBT-l kinnistuda, riigivõim pani homoagenda võõrmõjude hulka, mis läks paraku ühte Venemaa (ja ka Kõrgõstani) välismõjude seadusega ning kristlikku ühiskonda kaitsev valitsus tembeldati venemeelseks, vastandades teda “euromeelsusele”. Ometigi on tegu “liberaalsete  uusväärtuste” ja traditsionalismi kokkupõrkega.

Samas juhtus ka Rumeenias, kus kommunistidest liberaalideks ja sotsiaaldemokraatideks ümberkehastunud võimupoliitikud, kes ajavad korrumpeerunud riigis eurorahadega rikkusi kokku, hakkasid võimust ilma jääma ja vanglauksed läksid nende jaoks paokile – ja nad tembeldasid konservatiivse presidendikandidaadi “venemeelseks paremäärmuslaseks”.

Paraku on Euroopas juba näha, kuidas hirmutamine “paremäärmuslusega” enam ei tööta – sakslased, prantslased, britid ja teised näevad, et sisseränne on tekitanud probleemide rägastiku ja on olemas jõud, kes on alati selle eest hoiatanud. Sama on minemas ka “venemeelsusega” – kuigi Putini kuriteod Ukrainas hirmutavad Lääne-Euroopa heaoluühiskonda, on üha enam selge, et “venemeelsuse” mõistet kasutatakse vales kontekstis ja ennekõike poliitiliste oponentide maine rikkumiseks.

Eestis ja Euroopaski hakkab kohale jõudma ka tõsiasi, et kogu maa vabastamiseni viiv Ukraina võit käimasolevas sõjas on utopistlik unistus, verevalamine hakkab minema maailmasõja mõõtudesse, paljud tahavad rahu selles mõttes, et mürsud enam ei lõhkeks ning üha vähem tembeldatakse Putini agentideks neid, kes tahaksid sõda võimalikult kiiresti lõpetada.

Aga eks neid templeid, millega poliitilisi oponente märgistada, leitakse ikka ja jälle…

Uued Uudised