14.01.2024
Karikaturist on väga hästi kujutanud tänast Eesti “eliiti” rahva kukil.
Eestis on juba mõnda aega võimul inimesed, kes peavad ennast eliidiks, kuid meenutavad pigem võimu haaranud pööblit. Või tõusikuid, kes tahavad kangesti välja näha isandate moodi, samas kui olematu haritus kaigub igast nende sõnast vastu (haridust tõestav dokument vahel siiski on).
“Viimased 30 aastat on demonstreerinud, et Eesti rahval ei jätku ressurssi – eelkõige intellektuaalset – iseseisva riigi jaoks. Eks näis, kuhu meie neljaklassi haridusega ministrid ja kirjaoskamatud ajakirjanikud meid veavad. Ilmselt midagi head ei koida. /…/ Meie ajakirjandus koosneb nii madala kvaliteediga inimmaterjalist, et nad ise ei saa aru, et /…/ nõrgestavad ning demoraliseerivad Eesti ühiskonda,” kirjutas hiljuti üks lugeja kolumnist Ivan Makarovile adresseeritud kirjas.
Üks sellistest poliitikutest käib alatasa kolmapäeviti Riigikogu infotunnis. Mis intelligentsust võib oodata valitsusjuhilt, kes toob kehvakese vanaduspensioniga inimestele eeskujuks oma jõukad vanemad, kes on läbi mitme võimu nomenklatuuris olnud? Või mis eetilisust saab oodata peaministrilt, kes lihtsalt ei saa aru, et maailmas Ukrainat toetamas käiv valitsusjuht ei tohiks olla kübetki seotud äridega Venemaal, ka siis, kui need oleks seaduslikud?
Või siis tema ministrid, kes väidavad, et maksukoormuse tõustes maksud hoopis langevad (Mart Võrklaev) ja lasterikkad pered saavad toetuste kärpimisega hoopis rohkem toetatud (Signe Riisalo) – mis eliidist saab rääkida inimeste puhul, kes ei saa aru vastuoludest oma sõnades? Kuhu ka ei vaataks, madalalaubalisus paneb oigama, eriti kui riigi tähtsuselt teine mees väidab, et probleemide lahenduseks olevat probleemide lahendamine ning siseminister käib venekeelses meedias rääkimas, kuidas tema hoidis ära isamaalaste veresauna Narvas.
Isegi Ukraina vabadusvõitluse puhul oskavad need inimesed kõik ära rikkuda – kui ukrainlased tunnevad teravat puudust relvastusest ja sel hetkel teeb Venemaa hoopis lausrünnakuid, siis kas sellisel hetkel on ikka mõtet rääkida avalikkusele Ukraina peatsest võidust? See on kõigi soov, aga inimesed ju loevad uudiseid ja saavad aru, et asjad ei lähe nii, nagu me tahaksime – võidust karjuv “eliit” jätab lihtsalt ullikeste mulje, eriti kui minister Hanno Pevkur räägib Ukraina kolleegile, et tema olevat tulnud rääkima, kuidas sõda võita.
Miks Helmesid nii vihatakse? Sest nemad räägivad asjadest nii, nagu need on, nii Saksamaa olematu kaitsevõime, HIV-viirust kandvate Ukraina prostituutide kui Eestit venestavate venekeelsete põgenike kohta. “Õiged mehed ja naised” aga on hoopis need, kes karjuvad Maa ülekuumenemisest ajal, mil Eestis on 30 kraadi külma ja Tallinna linn on hädas lume väljavedamisega.
Praeguse “eliidi” suur viga on see, et nad on läinud ühest, nõukogude nomenklatuurist kohe üle Brüsseli bürokraatlikusse nomenklatuuri, läbimata seejuures puhastustuld. Heaks näiteks on sovjetiaja ühiskondlik tegelane Siim Kallas, kelle tütar Kaja Kallas esindab juba eurokraatiat, eestimeelsust pole neis kummaski.
Ka ajakirjanduses toimuv on kui kollase ajakirjanduse “geipraid”. Eesti rahvusringhääling kuulutas näiteks loos ülikõrgest NordPooli börsihinnast, et selle üheks põhjuseks olevat soomlaste reedeõhtune saunaarmastus. Tule taevas appi, kas toimetajal ei teki sellist lugu avalikkuse ette paisates korrakski tunnet, et see kõlab absurdsena, eriti kui eelmisel reedel oli börsihind madal.
Kolumnist Ivan Makarov on pidevalt kritiseerinud Eesti vene- ja ka eestikeelset meediat, kes annavad tohutut leheruumi Yana Toomile ja teistele Eesti-vihkajatele, mõistmata, et just see annab venemeelsetele tohutu meediakajastuse, mida nood vajavadki ja kõik teised poliitikud ihkavad. Või tegelikult – nad pigem mõistavad seda väga hästi ja teevad seda teadlikult.
Meie meediauudised demoraliseerivad teadlikult ühiskonda. Näiteks tõelise Eesti talve saabudes süvenevad jutud kliimakatastroofist ja kliimameetmete vajalikkusest. Venemaa agressiivsuse kasvades tunnustatakse seda, et Eesti annab ära oma relvad. Vahendatakse peaminister Kaja Kallase sõnu, et Eesti on agressori vastu kaitstud, sest mullu võeti vastu järjekordne lõik piiritara, mida meil on nüüd tervelt 63 kilomeetrit.
Ja samas varjatakse täielikult seda, kui venestunud on Eesti (Postimees on küll asunud seda teemat üles võtma), kui sõltuvaks on Eesti muudetud Brüsseli tahtest ja kuivõrd vähe meie võimupoliitikud meie huvide eest seisavad (oodatav Brüsseli algatatud majade renoveerimiskohustus) ja nii edasi. Neist asjadest ei räägita ja paljud valupunktid tulevad välja vaid kapo aastaraamatust, mitte ministritelt ja presidendilt.
Eestis on pikemat aega riiki juhtinud “põhulõuad”, kellel puudub peremehetunne, kes ei oska ega tahagi ise suuri otsuseid teha, kelle haridustee pole andnud haritust ja kes pole tegelikult ka ministrina tasemelt kõrgemal kui on seda lüpsjad ja keevitajad. Eestil pole ka oma vaimset eliiti, on vaid vasakpoolsed poolharitlased, kes sõimavad rahvusmeelseid, kuid kui liberaalne valitsus neile raha ei anna, on nad solvunud ja tõttavad Gazat toetama. Ja vähe on rahvusmeelseid ettevõtjaid, kes mõistaksid, et usbeki või moldovalase siiatoomine eestlusele head ei tähenda.
Kõige hullem on see, et seda intellektuaalset eliiti enam juurde ei tulegi – noored lollitatakse marksistlikes ülikoolides ära ja tehakse neist Lenini või vendade Castrote moodi kõrgharidusega revolutsionäärid, uued ettevõtjad ei võta tööle mitte tarkureid, vaid vähemusi, “tühisüdametest” haritlased käivad terrorismi toetavatel miitingutel ja lähevad siis koju valget pulbrit nuusutama…
Tõeline rahvuslik eliit saab välja kujuneda ainult rahvusmeelses ühiskonnas. Täna on meil Eestis liberaalglobalistlik katel, millest saavad tulla vaid globalistide sulased või marksistlikud revolutsionäärid.
Uued Uudised