Esmaspäevase Riigikogu istungi alguses protesteerisid opositsioonierakondade saadikud selle vastu, et minister Tiit Riisalo umbusaldamine pole mitme nädala jooksul menetlusse jõudnud ning et järjekordselt said saadikud nende ette tuleva ministri arenguettekande materjalid kätte vaid paar tundi enne sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo enda väljailmumist.
Pukis olnud Riigikogu esimees Lauri Hussar kokutas, vassis ja valetas, suutmata ära selgitada, miks töö- ja kodukorra eeskirjast üldse enam kinni ei peeta, kuid ühele jäi ta truuks – ta lükkas tagasi kõik protestid, kinnitades, et kõik olevat JOKK.
Selle peale ütles EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid otse välja: “Nii nagu mina aru saan teie rollist parlamendi spiikrina, on see, et te peate olema kõigi Riigikogu liikmete õiguspäraste huvide eestkõneleja, seisma mitte ainult oma koalitsioonikaaslaste huvide eest, vaid ka opositsioonisaadikute huvide eest. Kas te kavatsete midagi teha Riigikogu spiikrina, meie kui Riigikogu liikmete huvide eest seista suhetes valitsusega või jääbki nii olema, et te ütlete endiselt, et me oleme korduvalt öelnud, et nad võiksid aegsasti saata, aga nad ei saada ja mis siis ikka teha?”
Varro Vooglaid tabas märki: kuigi Riigikogu esimehe ja esimese aseesimehe koht kuulub reeglite järgi võimuliidule, on juhatuse ja esimehe-aseesimeeste ülesandeks esindada siiski kogu parlamenti, mitte ainult oma võitluskaaslasi. Eesti kurb tõsiasi on see, et nii need asjad ei ole: juhatus suhtub opositsiooni kui vaenlasesse ning püüab teda igati elimineerida.
Riigikogu opositsioonisaadikud ei saa esimehelt ja kogu juhatuselt enam mingit tuge, isegi mitte siis, kui neid mitte võtta opositsioonina, vaid saadikutena, rahvaesindajatena. Juhatuse aur kulub suures osas just vastasrinnasaadikute “paika panemisele” ja mingit parlamentarismi ei näi enam olevat, Riigikogu on nagu kummitempel, mis on mõeldud vaid templite löömiseks valitsuse otsustele.
Riigikogu praeguse koosseisu üks omapärasid on ka see, et kuigi teine aseesimehe koht peaks varasema reegli kohaselt minema enam hääli saanud opositsiooniparteile, on see juba mõnda aega maha mängitud nn lojaalsele opositsioonile. Kuigi tegelikult sai valimistel kõige rohkem kohti tõeline opositsioonierakond ehk EKRE, röövisid Ratase-Keskerakond ja Isamaa selle endile ehk valitsus sai lojaalse opositsiooni ka Riigikogu juhatusse, kust puksiti välja tegelik opositsioon.
Esmaspäeval juhtuski naljakas lugu, kui Isamaa esindaja Helir-Valdor Seeder protesteeris valjult just eelpool äratoodud rikkumiste vastu, samas kui üks juhatuse liikmetest on nende endi “isamaaline” Jüri Ratas, kes peaks hoolitsema selle eest, et juhatus opositsiooniga ei sigatseks. Aga Jüri Ratas on läbi kogu oma poliitilise karjääri olnud selgrootu, ta vegeteerib mugavustsoonis ega ole võitleja.
Parlamentarismiga aga on Eestis peaaegu kõik läbi. Riigikogu juhatus on opositsiooni riigi juhtimisest sisuliselt välja puksinud ja kuigi esimees peaks maailmavaateväliselt esindama igat rahvaesindajat, on ta need lahterdanud “omadeks” ja “võõrasteks” ning jätnud “võõraste” valijad igasuguse võimaluseta olla seadusandlusprotsessides esindatud.
Uued Uudised