19.07.2018
Hurraaa! Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ootab meid!
Ettevõtjad on teinud ettepaneku, mille üheks tulemiks võib kujuneda Aafrika neegrite suurenev sissevedu Eesti ülikoolidesse ja nende siiajäämise legaliseerimine.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda saatis nimelt siseministeeriumile ettepaneku vabastada sisserände piirarvu alt välismaalased, kellele antakse elamisluba töötamiseks ja kes on omandanud Eestis kõrghariduse, vahendab BNS. Kas ettevõtjateni ei jõua kuidagi arusaam, et p-i-i-r-a-r-v on kindla mõttega sõna, mille kehtestamiseks on olnud reaalsed põhjused?
“Ettepaneku eesmärk on soodustada Eestis kõrghariduse omandanud välismaalaste jäämist Eesti tööturule. Lisaks aitab ettepanek mõnevõrra leevendada tööjõupuudust ning seeläbi avaldub positiivne mõju kogu ettevõtluskeskkonnale. Ettepanek avaldab positiivset mõju ka riigieelarve tuludele,” seisab kaubanduskoja peadirektori Mait Paltsi pöördumises siseministeeriumile.
Kui välismaalane on omandanud Eestis kõrghariduse ning soovib Eestisse tööle jääda, siis praegu ei ole välismaalasele antav elamisluba vabastatud sisserände piirarvu alt. Arvestades tänast olukorda, kus sisserände piirarv täitus juba kevadel, takistavat selline piirang Eestis kõrghariduse omandanud välismaalaste jäämist Eesti tööturule.
Et olukorda leevendada, tuleks Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arvates välismaalaste seadusesse lisada säte, millega jäetakse sisserände piirarvu alt välja välismaalased, kellele antakse elamisluba töötamiseks ja kes on omandanud Eestis kõrghariduse.
Lisaks tegi kaubanduskoda siseministeeriumile ettepaneku võimaldada välismaalasel, kelle õppimiseks antud elamisloa kehtivusaeg on lõppenud, viibida Eestis pärast elamisloa kehtivusaja lõppemist seaduslikul viisil vähemalt aasta. Hetkel on lubatud Eestis pärast elamisloa kehtivusaja lõppemist viibida 270 päeva.
Koja hinnangul ei pruugi 270 päeva olla piisav selleks, et välismaalane leiaks selle aja jooksul endale Eestis sobiva töö. Välismaalane võib pärast õpingute lõpetamist ning enne töö otsimist soovida puhata, külastada oma kodumaad või vajada mõtlemisaega oma tulevikuplaanide seadmiseks.
Lisaks tulevat arvestada sellega, et töö otsimine on pikaajaline protsess. Sageli kulub kandideerimisavalduse esitamisest kuni tööle asumiseni mitmeid kuid. Isegi kui välismaalane leiab oma teadmistele ja oskustele vastava tööpakkumise ning kandideerib sellele kohale, võib töökonkurss kesta kauem kui Eestis viibimise seaduslik alus.
Kogu kaubandus-tööstuskoja jutt on ideaalne viis selleks, kuidas Tallinna juba niigi üle ujutanud neegrid võiksid Eesti pinnasesse küüned sisse ajada. Nagu ettepanekutest on näha, tahetakse võõrastele seadusega võimaldada isegi puhkust pärast õpinguid ja aega korralikult järelemõtlemiseks. Vähimagi kahtluseta saab öelda, et sellised soodustused hakkavad lisaks asjalikele õppuritele meelitama ka neid, kellele pole tähtis mitte diplom, vaid EL-i elamisluba.
Seega siis — kui Tallinnas saavad olema oma Molenbeekid, Malmö kombel kärgatavad granaadid, tänavapilt on valdavalt tõmmu ja eesti keeles enam asju ajada ei saa, siis vaadake etteheitvalt Eesti Kaubandus-Tööstuskoja suunas. Sest just ülikoolid on saanud immigratsioonipumpadeks, kuhu pürgivad ka eeldusteta aafriklased ja pealegi on ettevõtjad aktiivselt tegemas lobbitööd ka selle nimel, et sisse vedada mistahes odavat tööjõudu. Euroülikooli ebaseaduslikust neegriimpordi näitest on kirjutanud ka muidu immigratsioonilembeline peavoolumeedia.
Lisaks jääb üle vaid ohata — vaesed Eesti tööandjad, nad ise ei saa kohe mitte millegagi hakkama, riik toogu kõik kandikul kätte. Eestikeelne rahvusriik aga tundub enamikule Eesti ärimeestest olevat toode, mida saab turul edukalt maha müüa.
Uljanovi tsiteerimine on küll viimane asi, mida üks rahvuskonservatiiv tohiks teha, aga praegusesse konteksti sobib tema jutt sellest, et kapitalil pole rahvust, lausa ideaalselt. Vasakpoolse valitsusega ja kosmopoliitsete ettevõtjatega Eesti ongi ju väike marksistlik pseudoriigike Brüsseli ja Moskva vahel.