25.04.2023
Multikultuurses Tallinnas on kadunud kassil vähem šansse kodu jõuda, sest paljud pealinlased ei oskaks teda märgates inglisekeelsetele omanikele piisavat infot anda.
Eesti poliitikas räägitakse väga palju eesti keele kaitsest, kuid teod ei jõua sellega kaasa. Kui aus olla, siis tegusid peaaegu polegi, pigem aidatakse eesti keele positsioonide kaotamisele kaasa, eriti praeguse globalismimeelse valitsuse võimutsedes.
Eestis ollakse viimased 15-20 aastat nii vaimustuses oma “avatusest”, et ei märgata, kui halvasti see meie rahvusele, keelele ja kultuurile mõjub. Või kui märgataksegi, siis ei hoolita, tahetakse olla eesrindlik, progressiivne, edumeelne ja mida iganes, kusjuures oma keele ja kultuuri hoidmine näib selle puhul “kitsarinnalise suletusena”. Üldine hoiak ühiskonnas ei soosi eesti keele püsimist.
Nii taandubki eesti keel just Kaja Kallase valitsedes hirmuäratava kiirusega. Jah, see on veel riigikeel, aga Kristina Kallase võimutsedes jäävad eestlastele üsna ruttu vaid pastlad ja kannel, ning sedagi seetõttu, et maksutõusude tõttu ei jõuta muid jalatseid osta ja viimased kandlehelid lastakse kõlada hüvastijätuks eestlusega.
Eestis on suurkeeltele antud vaba voli. Vene keel voolab siia kõigi endisest Nõukogude Liidust tulijatega, kellele Reformierakond oma puudlitega on vaba tee andnud. Eesti keelt ei pea vähemalt Tallinnas enam mitte ükski slaavlane õppima, nii venelased kui ukrainlased (ka usbekid jt) saavad väga edukalt ka ilma hakkama. Kaubanduskeskuste ukrainlannade rinnast on kadunud sildid “Õpin eesti keelt”, aga kuigi need olid seal aasta jagu, ei oska naised nüüdki isegi mitte “teretada”.
Vähem on räägitud sellest, kui umbkeelsed on Eestisse saabunud inglisekeelsed inimesed. Neist õpivad eesti keelt vist ainult need, kes tõesti tunnevad huvi rahva vastu, kelle maale nad tulnud on. Teised saavad inglise keelega edukalt hakkama nii töökohtades kui igapäevaelus, sest enamik nooremapoolsetest eestlastest räägib inglise keelt ja on alati valmis võõrastega selles keeles suhtlema. Huvitav, kui palju on neid eesti noori, kes oma välismaistele sõpradele eesti keele õppimist soovitavad?
Eesti keele positsioonil on üldriiklik, rahvuslik, demograafiline, poliitiline ja veel mõnigi muu mõõde. Kuid on veel midagi, mida maailmakodanikud ei arvesta – kui riigis on kolm keelt ja pole enam ühendavat ehk riigikeelt, siis kujuneb kolm paralleelühiskonda, kes ei pruugi üksteist hädaolukorras mõista.
Näide pealinnast Tallinnast. Järvevana tee ja Tallinn-Väikese vahel asub väike asum nimega Luiteküla, mis koosneb peamiselt eestlaste eramajadest-kruntidest (nüüd on sinnagi välismaalasi siginenud). Viimastel päevadel on seal kümnetele postidele ilmunud inglisekeelne teade kadunud kassi otsimise kohta. Kui suur on lootus leida lemmikut inglisekeelse tekstiga, kui suur osa sealsetest inimestest on vanemaealised eestlased ega pruugi abipalvest aru saada? Või kui saavadki, siis antud numbrile helistades ei oska nad seletada, kus kassi hetkel nägid (järgmisel hetkel võib ta juba mujal olla).
Selle kuulutuse levitajad eesti keelt kohe kindlasti ei oska, kuid tõenäoliselt pole ka eesti sõpru, kes koostaks riigikeelse teksti. Inimesed elavad Eesti pealinnas, ilmselt töötavad inglisekeelses töökeskkonnas, kuid kui on vaja abi inimliku mure korral, on üks ja üsna suur ring kaaslinlasi võimalike abistajate seast välja lülitatud. Kuulutust lugeda ja kassi märgata võib mõni noorem ja keeli oskav eestlane, kuid kindlasti on palju neid, kes kassi näevad, kuid kuulutuse infoga midagi peale hakata ei oska. Lühidalt: multikultuurses Tallinnas on inglisekeelsel kassil vähe lootust koju jõuda.
Ühes Tallinna üürimajas tekkis hiljuti huvitav konflikt. Nimelt peavad seal uksed olema lukus ja maja asukad saavad neid kaardiga avada. Siis tekkis lukul mingi viga ning osa inimesi hakkas uksi lahti jätma, sest lukud ei reageerinud alati kaartidele, teised aga lasid uksed endiselt lukku. Varsti ilmus uksele majaasukate pandud inglisekeelne silt, milles paluti uksed lahti jätta. Kuna majas elab palju ukrainlasi, kes võõrkeeltest ilmselt midagi ei jaga, siis nemad lasid neile antud õpetuse kohaselt ikka uksed lukku. Varsti oli uksel juba kuri inglisekeelne tekst: kuidas te aru ei saa, ukselukud on rikkis, ärge pange uksi lukku. Keelekonflikt hakkas omandama rahvustevahelise konflikti mõõtmeid, sest ühendavat keeleoskust lihtsalt polnud.
Hiljuti oli Tallinnas veel üks juhtum, kus aasia päritolu naine vaevles trammipeatuses valude käes, kuid ei osanud peamiselt vanematele abistajatele selgitada, mis tal viga on, sest tema oskas vaid inglise keelt ja kaastundlikud inimesed kas eesti või vene keelt. Naisele kutsuti lihtsalt kiirabi, väljakutset tehes aga ei olnud helistajal mingit teavet, mis inimest vaevab, sest kannataja oli (inglise)umbkeelne.
Nii vene- kui inglisekeelsed võõrad näivad Eestis arvavat, et kuna nemad räägivad suurkeelt, siis ei pea nad “väikest” riigikeelt oskama, ainult selle vahega, et kui venekeelsed teevad seda tavaliselt ülbusest, siis inglisekeelsed naiivsusest. Needki kassiomanikud arvavad ilmselt, et piisab inglise keelest küll ja kõik kohe helistavad. Aga ei piisa.
Eesti keelepoliitika on nii väär, kui see veel olla saab. Ühest küljest antakse täiesti vabatahtlikult ära riigikeele positsioonid (seda üritatakse ka võõraste jaoks lihtsustada), samas lubatakse vabalt tekkida eraldi vene- ja inglisekeelsel suhtlusruumil ning kui riik ka deklareerib oma läänemeelsust, on põhimõtteliselt üsna suur osa keeleruumist ära antud vene keelele, ja sinna ei tungi enam ei inglise ega eesti keel.
Ehk siis on “eestluse hauakaevajad” peaaegu et hävitanud rahvusriigi ja ega ole ka midagi mõistlikku asemele saanud.
Uued Uudised