06.03.2021
Eesti keele õpikud.
Oma hiljutises loos viitas Uute Uudiste kaasautor Piret Kivi suurele ohule, mis ähvardab eesti keelt selle lihtsustajate poolt – sellega ei saa mitte nõustuda.
Minu koolipõlves oli pikka aega meie klassijuhatajaks eesti keele ja kirjanduse õpetaja Malle Kuningas, kes lihvis oma klassi teadmised emakeelest väga heale tasemele. Just seetõttu on praegu masendav näha seda, mis toimub Eesti rahvusriigis eesti keelega.
Enam ei arvestata mingite reeglitega ei grammatikas ega kõnestiilis. Suur või väike täht mõne sõna alguses, sidekriips, jutumärgid, kokku või lahku kirjutamine, erinevad kirjavahemärgid – kõiges valitseb kaos ja igaüks teeb nii, nagu ise tahab. Palju reegleid on muudetud ja nii on tekkinud olukord, kus vana koolkonna inimesed kirjutavad nii, nagu õpetati koolis nende ajal, tänased noored aga uute reeglite järgi.
Erit hull olukord valitseb meediaväljaannete “online”-ruumis, kus kiirustamise tõttu paisatakse lugejate ette kirjavigu täis ja stiililt vigaseid uudiseid – nii harjuvad inimesed ka sellega, et keelekorrektuuri pole enam vaja.
Üks näide muutustest – ei saa aru, miks meedias ja avalikus ruumis üldse kirjutatakse sõna “Riigikogu” väikese tähega, samas kui ministeeriumide nimed kirjutatakse sageli suure tähega. Väikese tähega tuleb kirjutada sõna “parlament”, “Riigikogu” aga on liitsõna, millel pole sõnasõnalist lahtiseletust (“riik+kogu”), see tähendab ainult ühe riigi, Eesti parlamenti ja peaks tingimata kirjutatama suure tähega.
Piret Kivi viitab teatud ringkondade õigustustele, nagu antaks noortele lihtsustud keelereeglitega võimalus oma mõtteid paremini väljendada. Paraku maksab ka siin üldlevinud ütlus, mille kohaselt on inimene just niipalju siga, kui tal lastakse olla. Ehk üleselgitatult – kui inimestel lastakse elada lihtsustatud keelereeglitega, siis nad muudavadki keele primitiivsemaks, mingiks kokniks, kus teist inimest kutsutakse lõunat sööma “Sina, mina, nämm-nämm” või nutiseadmes “Zmma tld?”
Reegleid ei pea ega tohi lihtsustada, sest nemad muudavadki keele selliseks nagu ta on. Karmid reeglid hoiavad keele puhtamana, lihtsustatud reeglid teevad selle primitiivsemaks, vähem kõlavamaks ja võtavad talt (rahvusliku) omapära.
Ilmselt just seetõttu toimub praegu eesti keele lihtsustamine – eesmärgiga hägustada ja siis kaotada ühe rahva keel, sest emakeel on kõige tähtsam, mis üht rahvust koos hoiab. Kardetavasti tehakse seda Eestis täiesti teadlikult, ühiskonna globaliseerimise ja multikultuursemaks muutmise võtmes.
Ei päde ka väide, et eesti keel on võõrastele õppimiseks raske ja selleks tuleb reegleid lihtsustada – me ei pea oma keelt rikkuma selleks, et neil oleks õppimine kergem. Jaapani keelt ju eestlaste jaoks keegi ei lihtsusta?
Mul on meeles lugu “Sakala” päevilt, kui sain ühelt vene luuletajalt tema luulekogu ja minul, kes ma olen “keelekümbluse” saanud Nõukogude Armees, oli seda raske lugeda. Luuleread olid Peterburi vene aristokraatide keeles, mis erines proletariaadi vene keelest nagu öö ja päev. Mul hakkas venelastest kahju, sest nemad on paljust oma keele ilust “mattide” tõttu ilma jäänud.
Eesti keelt peab hoidma, sest see on üks vähestest väärtustest, mis meil eestlasteks olemiseks alles on. Rahvusriiki juhitakse juba föderatsiooni suunas, eesti kultuuri ohustavad suuremad siia koonduvad kultuurid (sealhulgas vene ja anglosaksi) – eesti keel on justkui viimane sõdur lahinguväljal. Lihtsustamisega võetakse talt võitlusvõime ja seda ei tohi lubada.
Jüri Kukk, toimetaja
Loe ka Piret Kivi: meie tänavatel luusivad kaks impeeriumikeelt, lihtsustatud eesti keel lömastatakse ruttu