Eesti keele oskus on ainult üks osa lõimumisprotsessist

Meil kiputakse keeleoskust võrdsustama lõimumisega kogu kultuuriruumi. Ent ainult keele õppimisega ei ole võimalik ühtegi kultuuri hoobilt sulanduda, märgib kirjandusteadlane Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.

“Mind lausa rabas, et ettepanek karmistada keeleseadust riigikeele paremaks kehtestamiseks avalikus ruumis ei leidnud valitsuserakondade üksmeelset toetust. Tagasilükkamise põhjendused olid viletsavõitu: ei leiduvat eesti keele õpetajaid. /…/ Praegune olukord, kus töökuulutustes märgitakse, et kohustuslik on küll vene ja inglise keele oskamine, aga eesti keele oskus mitte, ei ole mõeldav,” kirjutab kolumnist. “Riik peab selgelt näitama, et ta võtab riigikeelt ja keeleseadust tõsiselt. Kui valitsuse tasandil otsitakse haledaid põhjendusi sellele, miks Eestis ei saa riigikeelt nõuda, siis miks peaksid kodanikud võtma tõsiselt mõnda teistki seadust? Või riiki üldse?”

Maarja Vaino sõnul kiputakse meil keeleoskust võrdsustama lõimumisega kogu kultuuriruumi. “Ent ainult keele õppimisega ei ole võimalik ühtegi kultuuri hoobilt sulanduda. Ühiselt kogetud ajalooline reaalsus, mis omakorda on talletunud väljendites, kujundites, tekstides ja rahva kollektiivses alateadvuses, on midagi, mida ei saa õppides omaks teha, ära osta ega kingiks saada. See võib kujuneda ainult iseenesest pika aja vältel. Seetõttu tulekski eristada keele puhul vähemalt kaht tasandit: üks on riigikeele tasand, mille oskamine peaks olema vältimatu Eestis toime tulekuks. See näitab ka elementaarset lugupidamist riigi ja kultuuri suhtes, kuhu ollakse elama asunud. Kuid see ei tähista samaaegselt lõimitust. Seda oleme hästi näinud seoses Ukraina sõjaga, kus mitmed ladusalt eesti keelt rääkivad mitte-eestlased on üsnagi hädas seisukoha võtmisega, mis eestlaste enamiku jaoks on iseenesest mõistetav.”

“Eesti keel peab olema ennekõike ühemõtteliselt ja eranditeta kehtiv riigikeelena kõikidele siinviibijatele, välja arvatud muidugi turistid jt ajutised külalised. Võõrkeeli võib oma lõbuks või tööks osata nii palju kui kulub, aga Eestis peab eesti keel kehtima suhtluskeelena igasuguses avalikus ja asjaajamise ruumis küsimusteta. Valitsus või erakonnad, mis sellest aru ei saa, peaksid endale edaspidiseks seadma ülesandeks lõimumise omaenda rahvaga,” nendib kirjandusteadlane.

Allikas: ERR